Pärast Riigikogu valimisi tunnistas peaministriks saanud Kaja Kallas, et ei rääkinud kavandatavatest maksutõusudest seetõttu, et see olnuks väga ebapopulaarne teema, tunnistades sisuliselt, et tõde jätnuks tema erakonna võimulepääsuks vajalike häälteta, seepärast eelistas ta valetada ja petta.
Kui öelda Kaja Kallasele, et ta on petis ja valetaja, siis kuuleb kohe vihast vasturünnakut, aga kas see siis polnudki pettus? Eesti võimueliidis ei saada enam aru sellestki, mis on eetiline ja mis mitte, moraalne langus on põhjalik ja see jätkub.
Kui Kristen Michal pani kokku uue viimsepäevavalitsuse, leiti nende seast sotside uusministriks saanud Krimmi annekteerimise kiitja. Suure skandaali peale teatas Vladimir Svet, et Krimm on Ukraina osa ja Putin on kurjategija.
Kas see avaldus ikka on siiras või tegi Svet sunnitud sammu, mida tal on alati võimalik tagasi võtta või siis tühistada oma tegevusega, mis ei vasta omariikluse põhimõtetele? Korraks Saulusest Pauluseks saamine ja siis tagasi on võimupoliitikute seas tavaline asi, sest “uute väärtuste” järgi poliitik oma sõnade ja tegude eest vastutama ju ei pea.
Kui valetas Kaja Kallas maksude kohta, siis miks mitte ei võiks seda teha Svet, kuulutades ennast sooja ministrikoha nimel antiputinistiks? Kui ta keerab ministrina Eesti taristu tuksi, saab ta hiljem Moskva patriarhaadi kirikus valevandumise andeks, seda nii Putini ärasalgamise kui ka ministri ametivande kontekstis.
Sotside ja Sveti uus “isake” Lauri Läänemets on samuti valedega kuulsaks saanud, kui ta Delfi venekeelses keskkonnas kiitles, kuidas ta olevat ära hoidnud “isamaalise” veretöö Narvas.
Reformierakonna ja tema puudelpartnerite valitsemist on saatnud võigas petmine ja valetamine. Sveti valetunnistus on vaid üks osa sellest, sooja kohta tahab ju iga ülejooksupoliitik. Ja miks peaks keegi üldse uskuma kameeleoni, kes just hetk tagasi reetis Keskerakonna, ühines marksistidega ning andis ministri(vale)vande?
Uued Uudised
