Kui lähtume rahvastiku kasvu eesmärgist, siis peaks me tegema kõik, mida suudame, et laps, keda hetkel ei soovita, siiski sünniks, kirjutab Loone Ots.
Arengustrateegias “Eesti 2035”, mille järgi Eesti oma samme seab, on esitatud kava väärtused ja põhimõtted, millest lähtudes dokument on koostatud. Nende seast puudub perekond.
Kogu dokumendis on perekonda kui nähtust nimetatud vaid ühel korral, sündimuse tagamise meetmete hulgas, ja mitte esimesel, vaid kõige viimasel positsioonil. Üldsõnaliselt: “soodustada perekonda, laste saamist ja kasvatamist.”
Järgmisest, peresõbraliku keskkonna kujundamise jaotisest loeme: “Luua kogukondlikud ennetus- ja peretöökeskused lõimitud tervishoiu- ja sotsiaalteenuste pakkumiseks” ja “arendada noortele ja lapsevanematele mõeldud paari- ja peresuhteid ning vanemaharidust toetavaid programme ja teenuseid ning parandada nende kättesaadavust.”
Paraku sisaldusid need head ja tarvilikud mõtted juba “Laste ja perede arengukavas 2010–2020”, aga ka veel varasemates kavades.
Mida me ometi seni oleme teinud? Kas oleme 13 aastat lapse, pere ja ema probleemidest lihtsalt üle libisenud, et vajame sama asja kordamist samas sõnastuses? Muidugi on laste ja perede heaolu teema asi, mis ei aegu, aga strateegia ei säti paika uusi rajajooni, me ei saa selgust, et vanad eesmärgid on saavutatud. Kas ühiskond ei ole vanemahariduse ja lapseootel emade ning nende perede toetamisega toime tulnudki?
Näib nii, sest miks muidu paljud meie pered ei soovi last saada ja liiga paljud naised soovivad katkestada rasedust. Miks muidu on meie sündimus allpool jätkusuutlikkuse piiri? Ometi saaksime iivet üsna lihtsalt kasvatada. Meie kasutamata ressurss ei ole mitte rahandusministeeriumi eelarve või noorte perede laenukoormus, vaid need lapsed, kes on juba eostatud, aga vanema(te) otsusel ilmavalgust ei näe. Mõned andmed selle kohta.
2022. aastal tehti Eestis 3741 aborti, neist ema vabal tahtel ja meditsiinilise vajaduseta 3204. See on 79 võrra rohkem kui 2021. aastal. Abordimäär on Eestis küll vähenenud, ent kui võrrelda sündinud ja naise enda otsusel sündimata jäänud laste hulka, siis on see kuus viimast aastat alati küündinud üle 3100. Abortide arv aastal 2022 moodustab registreeritud sündide arvust ligi 28 protsenti. Kui kõik kaotatud lapsed jäänuks ellu, tõusnuks meie loomulik iive 28 protsenti.
Mida me oleme teinud, et vältida aborte? Naise tervis, nii keha kui ka vaim, kannatavad abordi tõttu väga rängalt. See on teaduslikult tõestatud. Sellepärast on ka “Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses” nõutud, et naisele enne abordi sooritamist selgitataks kaasnevaid riske. Naisel on ka võimalus saada psühholoogilist “ja muud asjakohast” nõustamist.
Naised, kes on selle kurva tee läbi käinud, väidavad, et nõustamine on pigem formaalne. Rutiin. See on arstikeskne, naine annab allkirja, et on ohtudest teadlik. Arsti vastutus väheneb. Psühholoogi teenust paljud ei valigi, sest on otsuse justkui juba ära teinud ega soovi enam kõhelda. Kes on valinud, on saanud pigem tuge stiilis, et see, mida nad teevad, ei ole kuritegu.
Ega olegi. Kuritegu on, kui ühiskond vaatab pealt, kuidas naised lähevad tuhandete kaupa oma tervist rikkuma ja võtma Eestilt võimalust hakata kasvatama uusi ühiskonnaliikmeid. Ei, ma ei pea silmas raseduse vabatahtliku katkestamise keelamist. Kujutlegem aga, et enne karmi otsuse tegemist saaks naine suhelda kellegagi, kes ei täida rutiinseid pabereid.
Kui räägime aastaid, et meie meditsiin peaks olema patsiendikeskne, siis tähendaks see antud juhul, et tehakse parim võimalik, et naine ei võtaks terviseriske. Kui lähtume rahvastiku kasvu eesmärgist, siis peaks me tegema kõik, mida suudame, et laps, keda hetkel ei soovita, siiski sünniks.
Iga inimene on väärtuslik. Iga sündiv laps on seda topelt. Eesti väikesearvulise, vananeva ja väheneva inimvara tingimustes peavad kõik elanikud saama haridus-, ühiskonna- ja majanduselus osaleda.
Selleks on vaja kahte asja. Esiteks tuleb ennetada olukordi ja tegureid, mis vähendavad iseseisvat toimetulekuvõimet, põhjustavad toimetulekuraskusi, süvendavad sotsiaalset ebavõrdsust ning tekitavad tõrjutust ja kõrvalejäetust. Teiseks tuleb toetada inimesi, kes ühel või teisel eluetapil kas juba on sattunud või kellel on risk sattuda olukorda, kus nad vajavad tuge, et õppida, töötada ja ühiskonnas osaleda.
Mida paremini suudame ennustada riske ning mida varasemad ja tulemuslikumad on sekkumised, seda lühemaajalist ja sageli ka vähem kulukat tuge inimesed vajavad.
Sageli näeme meedias palveid aidata leida kadunud inimest. Iga sellise juhtumi puhul käivitatakse mahukas otsimisoperatsioon. Kaasatakse politsei, päästeüksused, vabatahtlikud. Vajaduse korral tõuseb õhku helikopter. Pole tähtis, mis see kõik kokku maksab ja kui palju kulub aega, sest inimelu on kõige kallim vara.
Me ei kõhkle juba olemasoleva inimese nimel pingutamast, tegemast kõike, et ta elusana leida. Tundub aga, et veel sündimata lapse puhul ei võitle me sama pühendumusega. Aga just seda me peaksime, ei, me peame tegema.
“Tuleb arendada välja korralik, mitte formaalne, vaid teaduspõhine ja psühholoogiliselt pädev nõustamine.”
Emad ja pered peavad saama selge sõnumi, et neist hoolitakse ja neid toetatakse. Tuleb arendada välja korralik, mitte formaalne, vaid teaduspõhine ja psühholoogiliselt pädev nõustamine. Tuleb kõigi vahenditega tutvustada võimalusi, kuidas keerukas olukorras lapseootel naine võib saada enda taha tubli, tema ja lapse nimel asjatundlikult ja tulemusrikkalt tegutseva professionaalse meeskonna. Tuleb panna noor ema uskuma, et tema last on meile kõigile tarvis. Tuleb jõuda iga naiseni, eriti muukeelseteni.
Iga naine peab teadma, kuhu minna, kelle poole pöörduda ja kellelt saada mitte ainult kantseliitlikke lauseid à la “töötada välja protsess süsteemsete vigade leidmiseks ja nendest õppimiseks lapse surma või tõsise tervisekahjustusega lõppenud juhtumite põhjal” (ikka sealtsamast “Eesti 2035″ strateegiast”). Ja lõpetuseks: igaüks meist peab teisi rohkem märkama ja vajaduse korral ise tegutsema ka abi kaasates, et kõrvalolija probleem laheneks.
Loone Ots, kirjanik, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)
