Kui ma kaheksa aasta eest Võrust Tallinna kolisin, üllatas mind ebameeldivalt see, kui palju pealinnas vene keelt kõlas. Selle ajaga on olukord kordades hullemaks läinud.
Kui vanasti oli pealinnas puhtalt eestlaste asualasid, siis nüüd neid enam pole, venelased on levinud igale poole. Kõikjal võid sattuda Väike-Venemaale: vanad vene naised korrastavad kortermaja ees lillepeenraid, mehed püüavad Pirita jões ääres kala, vene poisikesed rulatavad uljalt Vabadusristi all. Nagu Moskvas elaks…
Ka tõmmusid ja musti on Tallinnas ohtralt, aga veel mitte nii palju, et nemad linnapildi üle võtaks. Kui aafriklaste kampu juba kohtab ja tüdrukud ei julge neist mööduda. Päris palju on eurooplasi, kes ei räägi ei inglise ega saksa keelt, mida me tunneme, vaid ilmselt flaami või rumeenia keelt.
Tallinnas on eestlane sageli bussis või trammis justkui üksi, kõik räägivad võõraid keeli. Eesti keelt kuuldes tekib heldimus: näe, meie omi on ka ikkagi siin. Eesti keelt kuuleb rohkem tööpäeva lõppedes, mil inimesed tulevad töölt koju ja käivad kaubanduskeskustest läbi.
Eesti keelel pole enam riigikeele staatust, kõik räägivad nii, nagu tahavad ja riik ei kaitse riigikeelt. Vastupidi, ta karjub „Welcome!“, sest keegi vajavat odavtöökäsi. Üks inimene ütles, et puhtalt eestikeelset keskkonda kohtab veel vaid Kaitseliidus.
Rahvuslikud pole enam ka Lõuna-Eesti linnad. Võrus või Viljandi kohtab üha enam venekeelset rahvast. Isegi Viljandi Lossimägedes istuvad vene keelt kõnelevad pered, Lastepargis hõigub laps ema inglise keeles ja turuplatsil kohtad usbekke (ilmselt haigla ehituselt). Üks inimene rääkis, kuidas ta oli Valgamaal marjametsas ja ühtäkki oli ka see marjuliste venekeelseid hõikeid täis.
Meie suguslasrahvad marid, udmurdid, ersad, mokšad, karjalased ja komid elavadki juba oma „vabariikides“, kus põlisrahva keel kõlab vaid kolkakülades. Aga meil on ju oma riik. Kuid varjatud poliitika sunnib maarahvast üha enam ennast häbenema, sest peab olema maailmakodanik, mitte „väike, tige ja enesessesulgunud“ eestlane. „Õige“ eestlane tantsib musta mehega kaerajaani!
Miks sellest ikka ja jälle kirjutada? Sest eesti rahva maa Eesti on ainus koht maailmas, kus eesti keelt rääkida saab. Venelane saab oma keeles hakkama nii Peterburis kui Vladivostokis, nii Taškendis kui Kiievis. Inglise emakeelega inimene on tegija igal pool. Ainult eestlane leiab omaenda kodumaal üha vähem kohti, kus ta saab emakeeles rääkida ja talle vastatakse samas keeles. Eestis kohtab isegi Ukrainat rohkem kui eestlaste Eestit.
Eesti Vabariiki on vaja ainult eestlastele. Kõik teised saavad edukalt hakkama mistahes teise variandiga, olgu see Vene oblast või Brüsseli liidumaa. Kui pole eestlasi, pole mõtet ka sel riigil.
Liivlased kadusid, sest nende pealik hakkas kummardama Roomat. Eestlased kummardavad nii Brüsselit kui Moskvat (venekeelsete siiatoomisega) ja see tähendab kindlat kadu. Rääkimata sellest, et eesti lapsi sünnib aina vähem…
On siis tõesti kuritegu tahta elada oma rahva, emakeele ja eesti kultuuri sees, ilma et kõrval oleks kohalik Aafrika või Venemaa? Aga näe riigivõim arvab, et siis oled rassist, ksenofoob ja vihkaja…
Jüri Kukk, toimetaja
