Neljapäevasel umbusaldamisel rääkis justiitsminister Liisa Pakosta pigem sellest, kuidas ta ei saa hooldekodude vägivallatragöödiates midagi teha, kui et tutvustas, mida ta on selle ärahoidmiseks ära teinud. Pakosta ükskõiksus on kisendavas vastuolus tema naisõiguslase ja võrdsusvoliniku taustaga.
Liisa Pakosta töötas pikka aega võrdsusvolinikuna. Siis oli tema suureks mureks sooline palgalõhe ehk siis see, et naised saaksid sama töö eest võrdset palka, selle nimel tegi ta alatasa avaldusi ja korraldas üritusi.
Nüüd, mil meeshooldaja vägistas eakaid naispatsiente, on kunagine naisõiguslane nagu teine inimene, kes ennekõike tõestab kõigile, kuidas tema oma kõrge posti otsast ei saavat kannatajate heaks midagi teha. Kui kõrge peaks ametipost veel olema, et vägistatavad ja nende omaksed saaksid ministrile loota?
See kõik on võikas vastuolus sellega, mida Pakosta on siiani teinud ja öelnud. Tegelikult peaks minister just mööda oma haldusala leekima ja nõudma, et kord kiiresti majja löödaks, et kõik kurjategijad karistatud saaks ja selliseid asju enam ei korduks. Aga ei, ta laiutab käsi – no ma ei saa ministrina midagi teha!
Reaalselt oleks Pakosta-suguse aktivisti puhul loomulikum, kui ta ületaks võimupiire, et vägivalda enam ei toimuks; et teda süüdistataks liigses sekkumises ja tema vastaks raevukalt: “Ärge lootkegi, et ma seda nii jätan!” Aga ei, justiitsminister distantseerib ennast kõigest.
Liisa Pakosta on tüüpiline ideoloogiatest vorbitud võimutegelane. Eestis on ta teada kui marksistlike ideoloogiate ruupor, kes räägib lisaks radikaalsele naisõiguslusele ka transsooliste, homoseksuaalide, sooneutraalsete ja kõigi teiste taoliste õigustest, tema fraasid isast, kes oma ema, ja emast, kes on isa, on kurikuulsad. Aga nagu ikka temasugused, ega nad peale kõnelemise suurt midagi tee.
Või on naiste õigused juba kõrvale heidetud ja esikohal on LGBTQ ja plussi “õigused”? Sest naisõigusluse ja homoagenda võitlused ei taha enam hästi kattuda, kuna meestest naisteks moondunud tegelased ahistavad tugevalt tõelisi naisi, sealhulgas spordis. Lääne naisõiguslus on mandunud meestevihkamiseks, sest näiteks Euroopasse saabunud mosleminaisi ei kaitse radikaalfeminism nende pühasõdalastest meeste eest kuidagi.
Igatahes ühe tegi Liisa Pakosta naistele selgeks – kui jutuks on vägistamine ja muu vägivald naiste vastu, siis justiitsministrile loota ei maksa, ta ei või võimupiire kuidagi ületada. Ja lohutuseks prokurör Arika Lepa sõnad: “Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju.” Kas pole julgustav?
Uued Uudised
