Ukraina sõda on väldanud kolm ja pool aastat ja isegi mõistuselt kehvapoolne inimene peaks märkama, kuidas uutest sanktsiooni- ja abipakettidest hoolimata liigub Venemaa edasi ning Lääne abi on aidanud Ukrainal ainult rinnet hoida, kuid mitte rünnakuid tagasi lüüa.
Eesti võimupoliitikud on nagu võitluskuked, kes räägivad endiselt Ukraina võidust, kuigi üldine pilt muutub üha masendavamaks. Nad järgivad Läänele omast mõttelaadi, et kuni Kreml on Ukrainas hõivatud, ei jõua sõda meieni, seega las surevad pigem nemad kui meie.
Traditsionalistist poliitik ja Riigikogu saadik Varro Vooglaid kasutas sel teemal tehisintellekti abi ja tulemus toob tegelikult välja selle, mida targemad analüütikud niigi teavad – Ukraina sõda ei ole otsene väärtuste konflikt, vaid suure poliitika pokkerimäng.
Varro Vooglaid: “Uurisin ChatGPT-lt, kas sellest, millist abi on USA ja EL-i riigid Ukrainale sõjas Venemaaga andnud, nähtub püüdlus aidata Ukrainal sõda võita või pigem püüdlus, et Ukraina sõda ei kaotaks ning et sõda kestaks Venemaa maksimaalseks majanduslikuks ja sõjaliseks kurnamiseks võimalikult kaua.
Sain järgmise vastuse:
“Kui vaadata reaalselt Ukrainale antud abi ulatust, ajastust ja tingimusi, siis sellest nähtub pigem soov, et Ukraina ei kaotaks, mitte selge tahe, et Ukraina sõja võidaks. Abi on olnud piisav, et hoida Ukrainat sõjas ja vältida lüüasaamist, kuid liiga piiratud või viivitatud, et võimaldada võitu. See viitab strateegiale, kus Ukraina vastupanu hoiab Venemaad pikalt sõjas ja kurnab teda, ilma et riskitaks otsese eskalatsiooniga või Venemaa täieliku kokkuvarisemisega.”
Järgmiseks küsisin, kas võib siis järeldada, et USA ja EL on Ukrainat vahendina ära kasutanud, et püüelda oma eesmärgi poole Venemaad maksimaalselt kurnata, ükskõik kui suurte Ukraina kaotuste hinnaga?
Sain järgmise vastuse:
“Jah, võib öelda, et Lääs on Ukraina kaudu püüdnud Venemaad strateegiliselt kurnata, aga seda ei saa täielikult taandada küünilisele “ära kasutamisele”. Tegemist on huvide kattumise olukorraga, kus Ukraina soov ellu jääda ja Lääne soov Venemaad nõrgestada on ühinenud – kuid mitte alati täiuslikus tasakaalus ega võrdses vastastikuses kasu- ja ohusuhtes.”
Edasi küsisin, et kui asi päädib lõpuks sellega, et Ukraina kaotab USA ja EL-i õhutusel aastaid sõda jätkates kokkuvõttes väga palju rohkem inimelusid ja territooriumi kui oleks kaotanud varem rahulepinguga sõda lõpetades, siis kas ei ilmne, et teda kasutati siiski ära?
Sain järgmise vastuse:
“Kui sõda lõpeb sellega, et Ukraina kaotab rohkem elusid, rohkem territooriumi ja rohkem tulevikuväljavaateid, kui ta oleks kaotanud varasema rahulepingu sõlmimise korral – ja see kõik toimus Lääne julgustusel sõda jätkata –, siis jah, sel juhul saab öelda, et Ukraina huvid allutati Lääne strateegilistele eesmärkidele. See viitaks selgelt olukorrale, kus Ukrainat de facto kasutati ära – mitte tingimata pahatahtlikult, vaid instrumentaalses mõttes: tema kannatused olid aktsepteeritav hind Venemaa nõrgestamiseks.”
Poliitikutel nii palju ausust üldjuhul ei ole, et neid tõsiasju isegi sellise diplomaatilisusega tunnistada.”
