Seni veel saab tsirkust ja leiba, kuigi viimane jääb aina kasinamaks. Seejärel saab mõnda aega veel tsirkust ilma leivata ja lõpuks ollakse ise osa tsirkusest.
Kord kõndis üks kuningas rahvahulkade juubelduse saatel porgandpaljana ringi. Viimasel ajal on kuningas lausa pidevalt alasti või siis on kultuuri kunagine õilis kuub nii viledaks kulunud, et seda lihtsalt pole. Kehvad variandid mõlemad.
Trend on sedavõrd levinud, et identiteeditute kuulsuste olematuid rõivaid lausa laiatarbekaubana tarvitatakse. „Eksperdid“ soovitavad. Uus mood. Laastav ja saastav.
Kas suudetaks veel õppida vana ja väärika taaskasutust või muutumegi samm-sammult ühtseks suureks irvitavaks pööbliks?
Oleme „arenenud“ tasemele, kus publikuhulki köidavad stand-up-koomikute stiilis kekutav vulgaarsõnavara ja nabaalused naljad. Mida rohkem pervoleksikoni ja vandesõnu, seda kindlam paistab populaarsus.
Kunagisest Wikmani poiste aegsest käitumiskultuurist ja kõnepruugist ei maksa tänapäeval enamunistadagi. Väärikus ja süvenemisvõime on kadumas nii koolist, koosolekutelt kui teatrisaali st. Selle valgel on üsna mõistetav, et mõningast silmaringi ja ajude liigutamist eeldav viimane vabariigi aastapäeva kontsert osutus paljudele arusaamatuks, koguni häirivalt morbiidseks – ei suutnud kõnetada. Eks inimesed on erinevad ja aina erinevam näib seegi, milliste ihuliikmete abil mõelda ja kõnelda suvatsetakse. Paraku jääb küsimuseks, kas iga erinevus ka rikastav on.
Hiljuti juhtus ühes kultuurieliiti kasvatavas haridusasutuses üllatav lugu
Hulgake 8. klassi õpilasi otsustas isetegevuslike etteastetega jõulupeol üllatada kooliperet koopiaga sketšist „Kambja koor” (telesaatest „Suur komöödiaõhtu“). Asjaolus, et lastel niisugune idee võib tulla, pole iseenesest miskit vapustavat. Mõni asi on maitseasi ja kui maitset pole (veel) paremaks kujundatud, siis on nagu on. Ent üllatavaks osutus sündmuste ja vestluste jada, mis järgnes ühe esinemast keeldunud õpilase vanemate esitatud küsimusele planeeritava etteaste sündsuse, eetika ja moraalitaseme kohta. Eriti tähelepanuväärsed olid mõned kooli juhtkonna, hoolekogu, õpetajate ja osa lapsevanemate arvamusavaldused.
Kuivõrd nimetatud sketš baseerub laulu „Mu isamaa armas“ kooriproovi mõnitamisel ning päädib lõpuks folkloorse viisijupi maharöökimisega tekstil „Minu isa oli täkumuna lõikaja …“, osutus ettevõtmist õigustav argumentatsioon küllalt kõnekaks.
Mõni ülistas loomingulist vabadust, olgugi et tegu olnuks kõigest haleda kopeerimisega. Mõni kaitses agaralt paroodiažanri kui nähtuse toredust, kuigi viimast polnud probleemina tõstatatudki. Mõni pahandas küsimuse esitamise tõttu tekkinud noorkultuurlaste isetegevusõhina pärssimise pärast. Tuleks ju ikka toetada ja innustada! Las noored ise katsetavad, saavad kogemusi ja kompavad piire! Head nalja pidavat jõulude ajal ka ikka saama.
Pealegi on armastatud tippnäitlejad seda avalikus telesaates esitanud, järelikult olla piisavalt kultuurne ja sobilik.Miks siis lapsed ei võiks!
Mitte keegi ei püüdnud vastata esitatud küsimustele väärtushinnangute, isamaalisuse üle ilkumise, algmaterjali tundmise vajaduse kohta. Kostis isegi vihjeid, nagu oleks isamaalise laulu mõnitamisest hoidumise soovi näol tegu äärmuslusega.
Tuleb tõdeda, et üks rohke vaatajaskonnaga telesaade suudab kultuurharidumaastikule päris korraliku jalajälje jätta. Suur hulk noori tunnebki nüüd paljude eestlaste jaoks püha laulu eeskätt tolle sketši põhjal ja seega mõjub selle meloodia kuulmine neile edaspidi kõikjal, ehk isegi vanaema matustel, eeskätt naljakana. Kahetsusväärselt ei kasutanud eelkirjeldatud koolijuhtumi puhul ka keegi kultuuriainete õpetajatest juhust „hea nalja“ algmaterjali ja ajalugu tutvustada. Pjedestaalil oli vaid õpilaste innustamine isetegevuseks. Õpetaja ja emana pean väärtusetuks innustust, mis ebateadlikkuse ja maitselageduse rabas rahmeldamist toetab.
Meenutagem siinjuures, et kõnealuse laulu algustaktid kõlasid signatuurina alles mõnda aega tagasi Pika Hermanni tornist riigilipu langetamisel. Nüüd siis loomingulise vabaduse najal paroodiasketši pilaversioonis. Ikkagi armastatud näitlejate esituses! Koolilastest erinevalt ei vaevle armastatud näitlejad ja sketšide stsenaristid ilmselt teadmatuses algmaterjali sümbolväärtusest ja tähenduslikkusest. Järelikult labastatakse siin teatud asju täie sihikindlusega, arvestades, et eeskujul, eriti negatiivsel, on suur jõud.
Ja mingisugused välistused. Või ei ole? Kui koolilastel tuleks piiride katsetamise tuhinas pähe Ukraina hümni parodeerida või sõjas hukkunute üle nalja teha või sooviks osa õpilasi end laval alasti võtta, kliimaaktivistide kombel end etteaste käigus kuhugi seina külge liimida, purki või põrandale kunstiväärtuslikke fekaale istutada … Kas kuskil on (est)eetiline piir? Kui on, siis miks just seal, aga mitte oma isamaalise kuni-surmani-pühalikkuse juures?
Konkreetne koolilugu lõppes enne jõuluvaheaega sellega, et noorte „loominguline“ ind rauges ja hoolimata mitme õpetaja vägagi julgustavast toetusest ei viitsitud asjaga enam tegeleda. Seekord jäid ülejäänud koolipere kõrvad vähemalt ühe numbri võrra „rikastamata“. Aga küsimuse püstitanud vanemad ootavad endiselt kooli juhtkonna ning hoolekogu ametlikke seisukohavõtte moraalipiiride n-ö punaste joonte või nende täieliku puudumise teemal. Viimasel juhul osutuks kooli(de) väärtuskasvatuse usaldusväärsus juba väga tõsiseks küsimuseks.
Aastavahetuse „kultuuririkkusest“ sai osa juba pea kogu eesti rahvas, kes kogemata kombel teleka lahti juhtus tegema. Seekord külvasid armastatud näitlejad identiteedituse ülistust ja kabareeliku „armastuse“ õhinat. Saagu aga nalja nabani ja mõnevõrra allapoole ka! Põhiliselt muidugi seda viimast. EMTA etenduskunstide professori Jüri Naela sõnul oli tegu ühtlasi haridusliku(!) programmiga. Väärtuskasvatus missugune! Toetame?
Loominguline vabadus rakendati teatritudengite abil inimolemuse põhialuste, emaduse, eriti paljulapselisuse mõnitamise teenistusse, kuni beebinukkude mööda lava loopimiseni … Sedakorda laulu „Maa tuleb täita lastega“ saatel. Jajah, seda ohtu meil paraku pole. Sündimus aina väheneb, kuid „vabadused“ õitsevad. Vulgaarsete rõlgustega pikitud mitmekesisus vohab lavalaudadel ja rahvas naudib kalli raha eest. Kõrgkoolide rektorid ning teised lugupeetud inimesed istuvad ja plaksutavad. Nii neid piire nihutatakse. Kas on põhjust karta, et tulevikus jõutakse ehedust taotlevate etendusteni, kus tõetruuduse huvides nukkude asemel näiteks abordijäänuseid või lausa elus lapsi pilduma hakatakse? Vana-Rooma haritud kultuurieliit nautis areenidel toimuvaid mitmekesiseid vaatemänge ju täiel rinnal. Ega tänapäevased saa ometi kehvemad olla. Kunstiline eesmärk õigustab, ajaloos pretsedente jagub. Peaasi et oleks professionaalne ja „ekspertide“ heaks kiidetud.
Keegi teletöötaja võttis vaevaks mulle isikliku sõnumi saata ja pikemalt draamateatri dragshow’ toredust kiita, püüdes oma jutule kaalu lisada asjaoluga, et see ja see lugupeetud isik oli ka kohal ja küllap võiksid nad kinnitada, kui väärtuslik ja vahva kõik oli.
Pean tunnistama, et nii mõnestki inimesest lugupidamine kahanes mul seepeale üsna olematuks.
Kui kunstnik käitub labaselt, ei muutu labasus kunstiks, vaid kunstnik labaseks.Luues madaluse pretsedente, venitatakse alampiiridele edasist arenguruumi. Ikka avaramaks. Loomulikult vabaduse sildi all. Eks me ole vabaduse, vendluse, võrdsuse loosungeid ju ajaloos ennegi kuulnud … Niisiis võõpab õpetatud pööbel end glamuuriga üle ja seejärel möirgab naerda perverssuste ja pereväärtuste mõnitamise üle, olles õnnelik, et teda on lavalaudadelt pritsiva vaba labasuse libeda lögaga rikastatud. Kuna armastatud näitlejad tegid, järelikult on väärt värk. Kes söandaks loomingulisust kahtluse alla seada!
Vulgaarkultuur aina õitseb ja kui ükskord selle vilju maitsma tuleb hakata, võib see kalliks maksma minna. Kui professionaalsus väljendub tehnilistes lahendustes ja jõulises emotsioonis, ent puudub (est)eetika, siis kuhu see meid kannab?
Kas see on see Eesti, kas see on kultuur, mille „väärtuste“ säilimise nimel peaks meie isad, pojad ja mehed vajadusel kasvõi sõtta minema? Minu arust ei ole. Näen, et oleme omadega suuremas madalseisus kui iial varem.
Koos arvetega. Kultuur ilma eetikata on surnud. Mis siin hariduseluga pistmist on?Noorte maailmapilti, meelsust ja vaimulaadi, maitset ja väärtustaju peaks kujundama eeskätt kodu. Aga paljud kodud on katki, vanemad iseendaga hädas ja turvatundeta aina ähmasema tuleviku suhtes. Hea, kui leivagi lauale saab.
Noored on suurema osa ärkveloleku ajast koolis. Kas peaks pindalavalemite ja keemiatabelite kõrval olema ruumi ka väärikusel ja piiritundel, kõnepruugi kujundamisel, oma juurte tundmisel ning isamaa-armastusel? Vähemalt viisaka lugupidamise vormis? Aga kes seda veel õpetada suudaks?
Kes tõuseb püsti ja esitab kasvõi küsimusi? Väga vähesed. Ja seda ei saa neile ette heita, sest küsija suu pihta lüüakse aina valusamalt. Küsimuse sisust käiakse niikuinii kauge kaarega mööda. Reaktsioonivastutuse tõsidust ei tajuta. Maa sool on muutunud tuimaks.
Loomingulise vabaduse varjus areneb nihestunud väärtusruum, tasakaalutus, kirgaste kõnekujundite ja mõttekihtide vähesus. Mõnigi noor tunneb nüüd armastatud telesaate najal kenasti rahvalikku õllelauluviisikest „Minu isa oli täkumunalõikaja“. Samas ei teata suurt midagi juba 500 aasta eest eesti keelde tõlgitud alustekstist „Meie Isa“ ega tunta meie rahva kirjakeele ja kultuuri aluseks olevat raamatut isegi elementaartasandil. Seoses tänavuse raamatuaastaga on see muidugi lausa eraldi käsitlemist vääriv suur teema. Kahjuks olen kohanud haridustöötajaid, kes on lausa uhked oma ateistliku hoiaku üle. Samas ei tõrgu nad pidamast end maa soolaks, teadmata isegi, kust see kujund pärit on ja mida see seal täpsemalt tähistab.
Piiblilugude absoluutne mittetundmine toodab omakorda laialdast kirjaoskamatust suurema osa eelnevate sajandite kunstipärandi mõistmiseks. Pole lihtsalt kujundeid, mille abil mõelda ja mõtestada. Mis sa neist kummalistest maalidest või oma luulest – Koidulast, Liivist või Runnelistki – aru saad, kui nad vahepeal mingeid random-väljendeid kasutavad, maailmakirjandusest rääkimata!
Hiljuti selgus ühe eliitkooli kunstiajaloo tunnis, et vaid üks õpilane on eelnevalt kuulnud midagi Taavetist ja Koljatist. Edasist arutelu ei saanud seega väga sisukaks kujundada. Kas oleme ikka päriselt nii targad ja arenenud, kui meile mõelda meeldib?
Aga mida rääkida noortest, kui isegi president väidab laulupeo kõnes end tsiteerivat Jakob Hurta fraasiga „inimene ei ela üksnes leivast“?Hurt kui kirikuõpetaja võis loomulikult oma tekstides seda lauset ohtralt kasutada, aga mõistagi oli tema jutt läbi imbunud Piibli väljenditest. Sama hästi võiks kuulsat küsimust „olla või mitte olla“ nimetada naabri-Antsult pärinevaks vms. Teadlikkuse puudumine on ikka kehv küll.
Tuleb tõdeda, et Piibli kui Eesti haridusloo alusteksti mittetundmine on üsna vaesestav, ja kuigi seda tühjust püütakse asendada progressijuttudega ning rikastada digieduloo võltshelmestega, ei paista kauneid vilju kuskil. Kui puudub teadlikkus oma kultuuri aluspõhjast, millele meie esievanemate lugemisoskus ning vaimuvara tugines, ning mõttekujundite lagi piirdub emotikonide lisamisega lühisõnumitele, pole ju alust oodata sedagi, et varem mainitud Kambja koori sketši esmasest rohmakast naljast kaugemale näha suudetaks.
Esmakogemuste mõju on suur ja ulatub paraku kaugele. Nii saame põlvkonnatäie kultuurrahvast, kelle muusikalised seosed piirduvad tasemega à la Ajaxi reklaam ooperilaval või Bach telefonihelinate kirjutajana. „Mu isamaa armas“ nüüd siis noorte kuulajate jaoks naeruturtsatust esile kutsuva viisijupina.
Selline esmamuljega „rikastamine“ toimub läbimõeldult igal tasandil. Olgu või lasteaia noku-laulud. Pole juhus, et neid õpetatakse viisil „Sepapoisid“. Piisavalt väikesed lapsed pole veel jõudnud seda vahvat kaanonit tundma õppida. Aga seksuaalkasvatuse tädi jõuab ette ja õpetabsama meloodiat kasutades selgeks eeskätt oma sõnumi. Mis edasi? Hiljem, kui lapsed päris „Sepapoisteni“ jõuavad, viib loo kuulmine nende mõtte esmalt püksis olevale varustusele. Ongi jälle rikastatud. Areneme.
Me ei pruugi kõiki neid allhoovusi märgata tahta, ent need toimivad sellest hoolimata. Mõni märkab ka, aga avalikult suurt sõna ei võta, sest äkki kõlab küsimine kellegi arvates äärmuslikult, toksiliselt või iganenult. Elame parem vaikselt oma elu ja katsume kuidagi hakkama saada. Aga ei saa. Me oleme kõik samas paadis, paadipõhjal on augud sees, lootsik libiseb allavoolu, reisjatel varbad vees, kuhu kadusid aru ja aerud …?
Valitsevale üld-edumeelsusele pole alati kerge vastanduda. Kohati võivad olukorrad üsna karmiks muutuda. Kuidas, sa polegi pioneer? Komsomoli ei astu, järelikult ebaküps ja ülikooli ei saa. Mäletate? Ehitame koos õitsvat võrdset tulevikku, üks suur sõbralik vennasrahvaste pere … Elagu! Mis inimene sa üldse oled, kui hurraa-hüüete saatel kaasa ei plaksuta ja omaette hoiad? Sellised meil tühistatakse.
Ei ole midagi uut siin päikese all, ütleb Koguja. Kõik mis olnud, tuleb jälle. Veidi erineva ja aina peenema mustriga.
Heili Meibaum õpetaja, muusik, luuletaja
Allikas:
Madalkultuuri mõrud viljad
