Kui algas Gaza sõda, siis selgus suure üllatusena, et Euroopa ja Eesti vasakpoolsed on päris kõvad juudivaenajad (olles ise varem kasutanud nn natsismikaarti oma poliitiliste vastaste vastu); Ameerika paremaktivisti Charlie Kirki tapmine aga näitas, et seesama seltskond, kes Eestiski esineb sallivuse ja tolerantsuse sildi all, peab mõrvamist täiesti vastuvõetavaks, kui kuuli saab poliitiline ja ideoloogiline oponent.
Toimuv on kuidagi imelik, teades, et samad inimesed juhivad näiteks naistevastase vägivalla vastast võitlust. Või võitlevad loomade halva kohtlemise vastu. Me ju teame kõik, et need inimesed, kes rõõmustasid Charlie Kirki surma üle, on samas nais- ja homoõiguslastega samas seltskonnas või nemad ise.
Paljudele jäi tähelepanuta vist umbes samal ajal sotsiaalmeedias arutluse all olnud juhtum, kus mingis kommentaariumis kirjutas üks venelane eestlaste kohta, et küll võtaks automaadi… Umbes nagu Indrek Tarand.
Kui nüüd eemalduda pisut parem- ja vasakpoolsuse vastasseisust ja rääkida reaalsetest ohtudest, siis kapo andmetel on Eestis olemas islamiradikaliseerumise oht ning ilmselgelt on üsna palju neid venelasi, kes Putini armee aktiviseerudes tulistaks eestlaste pihta.
Seesama noor sotsiaalametnikust naine, kes sotsiaalmeedias levinud videos ütles Charlie Kirki kohta, et too sai, mida tahtis, võiks panna ennast reaalsesse olukorda, kus putinist avab Kalašnikovist tule või islamist lõhkab pommi ja keegi tema lähedastest kaotab elu. Kuidas tunneks tema ennast, kui ta on isegi irvitanud Charlie Kirki perekonna tragöödia üle ning putinlikes ja islamistlikes kogukondades juubeldatakse nüüd tema leina üle? Selline areng pole liberaalses massirändelembelises Eestis enam küsimusega “kas”, vaid “millal”.
Meil on loodud ühiskond, milles noorte inimeste realistlik mõtlemine on ähmastunud ja asendunud ideoloogiliste dogmadega, ei osata enam teha vahet hea ja kurja vahel. Kui noor inimene tunneb rahulolu kellegi surma üle, siis on tema psüühikas miski juba väga valesti – ja selliseid inimesi on meil kahjuks palju (meenutades Mikk Pärnitsa saagat, mille käigus noored inimesed kirjutasid kommentaarides, kuidas nad soovivad vanemate kolleegide surma). Kui ta peab ennast seejuures “heaks”, “heade” leeri kuuluvaks, siis on tast saanud marksistlik terrorist.
Vaadakem oma ühiskonnas ringi – see, mis toimub, on jõhker. Poliitilises elus luuakse üha rohkem seadusandlust, mis on täis keelde ja piiranguid, jälgimist ja repressioone, karistusi ja vanglat. Polariseerumine süveneb, üha rohkem inimesi vihkab üksteist maailmavaatelistel alustel. Üha vähem lähevad korda teiste kannatused ja tuntakse rõõmu, et teistel läheb halvasti.
Konservatiivseid jõude on Eestis juba vähemalt kümnendi jagu demoniseeritud, on juba nagu legendiks saanud, et EKRE vihkavat kõike ja kõiki. Paraku on just viimastel aastatel, vasakpoolsete ja pseudoliberaalide valitsedes, saanud selgeks, et just nende leer on sallimatu, viha õhutav ja nüüd ka verd nõudev. Nende jutud sallivusest, sõprusest ja armastusest muutusid nulliks sel hetkel, kui nad nõudsid Vabaduse väljakul juutide merrepaiskamist (mida loosung “Jõest mereni” tähendabki) ning äsja, kui nad irvitasid Charlie Kirki abikaasa Erika leseks ja nende laste orvuks jäämise üle.
Võib öelda, et see äraspidine poliitika on Eestis riiklik poliitika, sest kõik need “uusvihkajad” kuuluvad selgelt Reformierakonna, sotside, Eesti 200 ja teiste selliste leeri. Meil nõuab Inimõiguste Keskus karmimat vanglakaristust, sotsiaalkindlustusameti töötaja rõõmustab mõrvauudiste üle, Riigikogu esimeest nõustab “kuklaaugustaja”…
Laias laastus tundub, et kui konservatiivses-parempoolses leeris on vägivalla poolt tõesti vaid ekstremistlik marginaalne vähemus, siis pseudoliberaalses vasakleeris läheb verejanu juba massidesse.
Uued Uudised
