1990. aastatel, kui Eesti oli taas vaba, valgus siia mass turiste Lääne-Euroopast, imetlemaks siinset suhteliselt puutumatut loodust. Siis ütlesid paljud meile: hoidke seda väärtust, see on unikaalne! Tänaseks on sellest ilust järel raielangid, laskealad, Rail Balticu trass, kümned uued karjäärid ja nüüd reostatakse ülejäänu ära tuuleparkidega.
Kui minna Lõuna-Raplamaal asuvasse Mukri rappa, siis saab seal nautida tõelist Eestimaa rabaloodust. Aga ei, tegelikult ei saa, sest pimedamal ajal sinna minnes häirivad looduse nautimist kaugemalt silma paistvad Sopi-Tootsi tuulepargi plinkivad punased tuled – ja järsku polegi matkaja enam looduses, tööstusmaastik on raba oma kontrolli alla võtnud.
Päeval need monstrumid loodusvaatlejat ei häiri, aga kindlasti on Eestis kümneid loodusradu, millelt näeb või hakkab nägema tuuleparke häirivalt ligidalt. Me olemegi oma looduse “arengule” loovutanud. Lääne-Euroopa on juba tuuleparke täis ja siia neid vaatama ei tule enam ükski Lääne turist. Ei tule ka vaatama Saaremaa tuugeneid täis rannikumerd – seda saavad nad ka kodus vaadata.
Eesti loodusturismile antakse suur hoop: kui Läti “kork” peaks likvideeritama, siis tulevad Rail Balticut pidi siia turistid, aga mida vaatama? Kruusakarjääre täis loodust? Maastiku üle kõrguvaid tuugeneid? Lageraidealasid? Seda loodust, mida nautida, jääb üha vähemaks ja varsti ongi meie turismimagnetid sellised, nagu on Rummus karjääriveest välja tokerdav hoone.
Võimupoliitikud ja “tuulearendajad” nimetavad seda laastamistööd “arenguks”. Kas eestlastele kui põlisrahvale on sellist arengut vaja? Ükskord seisame, kummaski käes “nuts” raha ja vaatame kuumaastikku ning läheme siis selle raha eest pudelivett ostma… Kui seda rahaüldse meile antakse, sest hetkel pumpab valitsus seda just meie taskutest välja.
Naurulased tegid kord nii. Lõunameres asuv 22 ruutkilomeetri suurune saar oli nagu kaabu – servades palmisalud, keskel kõrgendik, kuhu oli miljonite aastate jooksul kaljudele ladestunud linnusõnnik, meilegi tuttav fosforiit. Nad rookisid kaljud fosforiidist puhtaks, said omajagu rahagi, plaanisid isegi Austraalias maad osta, et tühjalt saarelt minema kolida, aga raiskasid raha ära. Johhaidii…
Hiljuti täitis Nauru riigikassat Venemaa, makstes selle eest, et pisiriigike tunnustas Kremli vasallriike Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat. Nüüd teeb sama Austraalia, kes rajas sinna suure illegaalide sorteerimiskeskuse (nagu Tartu vangla Rootsi vangidega Eestis) ja Nauru elatub nüüd suurriikide almustest. Kuigi ise istusid kord varanduse otsas…
Me oleme oma vanglarendiga juba samal teel. Aga mis kõige hullem: meil, eestlastel, ei jätkunud nii paljutki tarkust, et mitte käia sama teed, mida on paljud riigid enne meid käinud. Võõrtööjõu sissevedu pole üheski maailma riigis lootusi täitnud, vaid on probleeme võimendanud. Tuulepargid näitavad värskelt oma mõttetust… aga meie käime samuti hukatuseteed, nagu paljud “eeskujud” enne meid.
Jüri Kukk, toimetaja
