Uus Reformierakonna peaministrikandidaat Kristen Michal on pidanud võimalikuks laiapõhjalise riigikaitsemaksu sisseseadmist, millele ka rahandusminister Mart Võrklaev on väljendanud oma toetust.
Michali mõlgutustele reageeris Indrek Neivelt Postimehe artiklis 2. juulist “Eksperdid Michali ettepanekust: tulumaksu ei tohi tõsta” leides, et käibemaksu ja tulumaksu tõstmine poleks õiglane, andes soovituse tõsta riigikaitselised lisakulud Eestis kasumlikult toimetavate pankade õlule, kelle kasuks on seatud hüpoteegid Eestis paiknevatele kinnisvaraobjektidele pankade poolt väljastatud laenude tagatistena.
Selleks, et tekiks ühtne arusaam, millises seisus on ühiskond tervikuna anno 2024, kellele uus valitsus kavandab täiendavat maksu- ja võlakoormat peale panna, olgu allpool välja toodud mõned kuivad faktid meie riigi kohta, kus seisuga 1. jaanuar, 2024 elas 1 374 687 inimest, nende seas eestlaseid 931 993 ehk 68%.
1. Ülalpeetavate määr: 57,5%, ligikaudu 584 000 töölkäijat vs 790 000 ülalpeetavat.
2. Töötute arv: Registreeritud töötuid seisuga mai, 2024: 48 705. Töötuse määr 7%.
3. Vaeste arv: 2022. aasta andmetel absoluutse vaesuse määr 3,5 % ehk umbes 48 000 inimest elab absoluutses vaesuses (alla 303 euro inimese kohta kuus), suhtelises vaesuses elas ligikaudu 22%. Kokku vaeseid seega 25,5% elanikkonnast.
4. Palgavaesus: igal neljandal Eesti perel ehk ligikaudu 85 000 perekonnal ei ole piisavalt sääste.
5. Laenukoormus, makseraskused: 191 398 eluasemelaenu laenujäägiga 11 202 miljonit eurot. Makseraskustes ligikaudu 85 000 inimest 2023. aasta lõpu seisuga.
6. Puuetega inimeste arv: 124 000 ehk 9,1% kogu Eesti rahvastikust. Sügava ja raske puudega inimeste arv 71 000, ligikaudu 5,2% kogu Eesti rahvastikust.
7. Vaimne tervis. Depressioonirisk on neljandikul, ligikaudu 276 000 inimest ja üldistunud ärevushäire risk igal viiendal täiskasvanul, ligikaudu 221 000 inimest. Mullu sai vähemalt ühe rahusti- või unerohuretsepti 127 000 inimest.
8. Põgenike arv: 58 886 põgenikku, ajutise ja rahvusvahelise kaitse all olijat moodustades ligikaudu 4,3% Eesti rahvaarvust.
9. Välismaal elavate Eesti kodanike arv: 121 181 (2022), ligikaudu 8,8% kogu rahvaarvust.
10. Maksuvõlgadega ettevõtete arv: 11447 (2024). Saab veel üht-teist lisada – nigel majanduskasvu väljavaade, langev riigireiting, üha suurenevad energiahinnad, kasvav maksukoormus ja kallinev Rail Balticu raudteeprojekt jne. aga, … vast aitab.
Ärme vingu end vaeseks, vaid rügagem rikkaks, nagu tänaseks ametist lahkunud peaminister ja peatselt kõrgepalgaliseks eurovolinikuks saav Kaja Kallas on varasemalt Eesti rahvale soovitanud. Ülaltoodut arvesse võttes peaks olema selge, et oleme jõudnud üha süvenevasse ühiskonnakriisi ammu enne sõjategevust Ukrainas ja Venemaa vastu suunatud majandussanktsioonide laienemist.
On ilmne, et 2% riigi sisemajanduse kogutoodangust, nagu see on NATO-s kokku lepitud on Eesti jaoks ülemine piir kaitsekulutusteks. Rahalise abi osutamine teistele riikidele ja ka välisriikide põgenike vastuvõtmine ei ole Eestile enam jõukohane. Oleme teinud Ukraina toetuseks enam-vähem kõik, milleks väikese riigina oleme olnud võimelised. Ukrainas on sõditud piisavalt ja on silmaga näha, milline on käimasoleva sõja iseloom ja sõdivate poolte kaotused. Ilmselgelt vajame tõhusat sõjalist heidutust, et sõda ei eskaleeruks ega laieneks väljapoole tänast sõjatandrit. Selle hind on aga kaugelt enam, kui täiendavad 1,6 miljardit eurot, mille ümber tänane avalik arutelu Eestis käib. Kui vaatleme Balti riike kui tervikut, koos Eesti, Läti ja Leeduga, siis kaitse-eelarve kolme riigi peale kokku on 2024. aastal pisut üle 4,5 miljardi euro. Kui lisandub kavandatav 1,6 miljardit eurot jaotatuna mitme aasta peale, kergitaks see Balti riikide kaitseotstarbelist kogueelarvet suhteliselt vähe. Balti riikide kaitseeelarve kokku võiks olla suurusjärgus 15 miljardit dollarit, nagu võrreldava rahvaarvuga Singapuril ehk enam kui kolm korda rohkem, kui Balti riikidel täna kolme peale kokku. Iisraeli kaitsekuludest ja sõjalisest heidutusvõimest ei hakka siinkohal rääkimagi.
Kõrvalepõikena olgu öeldud, et allakirjutanu on neil teemadel pikemalt kirjutanud hiljutistes artiklites “Venemaa külje all paiknemise õnn ja õnnetus” ja “Väike ellujäämisõpetus maailma väikeriikidelt Eestile. Kuuba vs Soome”. Säärast kaitse-eelarvet nagu Singapuril ei kannataks Balti riikide majandus, ühiskond tervikuna siiski välja. Siin peabki meile appi tulema rahvusvaheline poliitika ja diplomaatia, ennekõike NATO suunal.
NATO-s on tänaseni kaheksa riiki – Itaalia, Belgia, Horvaatia, Luksemburg, Portugal, Sloveenia, Hispaania ja Kanada, kus kaitsekulutused jäävad allapoole kokkulepitud piiri. Nende seast näiteks Itaalial on kaitsekulud 1,49%, Kanadal aga vaid 1,37% SKT-st. Ajad on karmid, mistõttu varasemalt kokkulepitust kõrvalehiilimine pole enam sarnaselt tolereeritav nagu varasematel aegadel. Kui riigid kokkulepitud aja jooksul ühiselt vastuvõetud kohustusi täita ei suuda või ei taha, peab NATO-l olema viimaseks võimaluseks selline riik organisatsioonist ka välja heita. Vajadusel võib kaitsekulutuste miinimumkohustust kõigile ka alandada, näiteks 1,5% SKT-st, kui 2% on liialt raskesti saavutatav, kuid samal ajal sättida paremini paika fookus, millised NATO riigid pälvivad tänases maailma julgeolekusituatsioonis kõrgendatud tähelepanu. Igasuguses sõjas on õigeaegne lepingute ja kokkulepete täitmine kriitilise tähtsusega. Kui riigid ei suuda või ei taha kokkulepitud kohustusi oma kaitsevõime finantseerimises rahu ajal täita, siis kuidas võime eeldada, et olukorras kus mõnda NATO liiget rünnatakse, tullakse õigeaegselt appi ja mitte alles siis, kui riik on juba okupeeritud?
Kui peaks tekkima säärane olukord, poleks tegemist enam mitte kaitseorganisatsiooniga, mille peamiseks relvaks on veenev ettevalmistus, sõjaline heidutus, vaid pigem ründeorganisatsiooniga. NATO ühine eelarve oli eelmine aasta vaid 3,3 miljardit eurot, mis on suhteliselt väike, ligikaudu 350 korda väiksem summa võrreldes 1,26 triljoni USA dollariga, mida NATO liitlased eraldi võetuna kulutavad oma riigikaitsele aastas kokku, ületades Venemaa kaitsekulutusi ligikaudu 9-kordselt. Tuleks kaaluda NATO ühise eelarve loomist, finantseerimaks selliste NATO liikmete kaitset, mis asuvad Venemaa vahetus naabruses (olles sügavamal Euroopas asetsevatele NATO riikidele esimeseks kaitseliiniks) ja kellel pole võimalik rohkem kui 2% oma SKT-st riigi kaitsevõimesse panustada, ilma et kahjustuks nende riikide elanike toimetulek. Eriti võiks NATO ühisesse eelarvesse panustada just need riigid, kes pole tänaseni nõutud kaitsekulutuste tasemeni jõudnud, vaatamata korduvatele meeldetuletustele. Suurem ühine NATO eelarve võimaldaks kaitseotstarbelist rahalist koormust õiglasemalt jaotada NATO siseselt.
Eesti võiks võtta Ukrainalt eeskuju, kel on õnnestunud teha edukat lobitööd NATO ja EL riikides saamaks vajalikku relvastust sõjapidamiseks. Me ei pea oma püksirihma viimse piirini pingule tõmbama selleks, et mõjuda üha heidutavamalt Venemaale. See oleks Eesti rahva vaikne närbumine, et mitte öelda aeglane enesetapp.
Vahur Luhtsalu, diplomaat, kolumnist
