Möödunud nädalal rääkis üks vasakliberaalse võimuliidu noorpoliitik taas sellest, kui kahjulik olevat lastesaamine Maa kliimale, mille peale üks inimene ohkas kommentaaris: “Miks see lastevaenulikkus ei saanud tulla põlvkonna jagu varem?”
Ehk siis – kui nende samade lastevihkajate isad-emad oleks Maad põlvkonna jagu varem nende eest kaitsma asunud, poleks virisejaid täna olemaski. Sama on ju ka abordikultuslastega: oleks nende emad otsustanud, et abort on väljapääs…
Need noored inimesed, kes täna lastesaamist vastustavad, väga tõenäoliselt ei mõtle, et kui oleks see kummaline arusaam jõudnud nende vanemateni ja seal samasuguse vastuvõtu leidnud, poleks nende vanemad lastesaamise ja -kasvamisega ennast “vaevama” hakanud. Veel vähem mõtlevad nad sellele, et varsti on nemadki vanad ja siis ei astu tuppa ei lapsed ega lapselapsed. Ja kui tulebki kliimakatastroof, siis tuleb põgeneda üksi, lähedasi toetamas ju pole.
Läänemaailmas on asjad päris hulluks läinud: Suurbritannias kaebas üks noor vanemad kohtusse selle eest, et nood tõid ta sedavõrd rikutud keskkonnaga maailma. Vähe sellest, et ise lapsi ei taha, ka vanemad enda saamise pärast trellide taha!
Pisut õelamad kommentaatorid soovitavadki, et kuna inimkond olevat kliimatapja, siis “virgunumad” võiks ju alustada kõige kättesaadavama kahjuri ehk iseenda elimineerimisest…
Tänaste lastevaenajate seltskond on sündinud marksistlikes revolutsioonides – kõik need maailmapäästmised on ju vasakpoolsete ja pseudoliberaalide rida. Tõepoolest, kui Maa päästmine laste käest oleks alanud põlvkonna jagu varem, siis oleks revolutsioonijõududel jüngreid märgatavalt vähem ja konservatiivne Maa oleks puhtam…
Uued Uudised
