Hiljuti ilmus meedias päris teaduslik uurimus sellest, et liberaalide ja vasakpoolsete toetajatel sõidab katus sagedamini ära kui konservatiividel. Selles pole midagi kummalist – eks vasakliberid veedavad palju aega marksistlikel barrikaadidel, mis hakkabki aju peale, konservatiividel aga on pikad traditsioonid, millele toetuda ja millest elujõudu ammutada.
Donald Trumpi uuestivalimise järel oli jällegi paljudes klippides näha, kuidas Ameerika demokraatide toetajad nutavad ja uluvad, sest nende väike ja kinnine maailm ähvardab kokku kukkuda ja väljaspool seda pole nad võimelised eksisteerima – kui tuleb tõsised võitlusi pidada. Akendest viskuvad siiski vähesed välja, nad pigem ussitavad Trumpi neljal valitsemisaastal tema vastu, kuidas aga saavad, hoolimata lubadusest nad isegi ei emigreeru.
Vasakliberite vaimne seisund aga kannatab nende endi tegevuse all – ka Eesti lumehelvespoliitik Hannah Lahe tunnistas intervjuus, et tal on psüühikaga probleeme olnud. Kui enda tekitatud kliimahüsteeria laastavaks osutub, pole paraku kedagi süüdistada. Siis on vaja võidelda ka naiste, geide, loomade ja veel paljude teiste õiguste eest – elu barrikaadidel ei peagi lihtne olema. Jürgen Ligi on juba ammu läbi põlenud, ainult taht suitseb veel.
Konservatiividel on siiski lihtsam: nad toetuvad perele, lastele, usule, traditsioonidele, esivanemate pärandile jne – neil pole vaja avalikkuse ees röökida, kui riigis vahetub üks poliitiline võim teise vastu, mis on tegelikult demokraatlikus maailmas väga tavaline. Ka Ühendriikides on vabariiklased ja demokraadid alatasa kohti vahetanud, aga kunagi pole sealne ühiskond seda nii valuliselt läbi elanud.
Uued Uudised
