Mööda sinitaevast tossutasid maailma vägevate eralennukid taas naftapealinna Bakuusse, et “Maad päästa”, ainsaks tulemuseks aga kujunes rahalunimine ja väike täiendav rahasüst.
Kui maailma ette ilmus teismeline ja pisut kohtlane Rootsi koolitüdruk Greta, olid ka kliimakonverentsid võimsad, lubati ennast ja kõiki teisi piirata ja juba üsna ruttu. Tänaseks ollakse jõutud sinnamaale, et “kliimainglil” pannakse käed üha enam raudu, vahepeal suletud tuuma- ja söeelektrijaamad lastakse uuesti käiku, sisepõlemismootorite surmaaega lükatakse edasi ja kliimakonverentsid on rahajaotuspaigaks.
COP29 Bakuus otsustas vaid mõnesaja miljardi võrra arengumaid enam toetada, kuigi nood tahtsid 1,3 triljonit ja kindlasti mitte kliimamajanduse jaoks – vaesed riigid pressisid ainult arenguabi välja, ehtides on nõudmisi kliimahüsteeriliste kaunistustega. Hoopis vähem räägiti sellest, et naftariigid keeldusid fossiilsetele kütustele selga keeramast – kui araablased seda teeksid jääksid kõrbesse ehitatud oaasidest järele ainult viirastuslinnad. Naftatulusid päikeseparkide ja tuuleveskitega ei asenda.
Nüüd räägitakse möödunud kliimakonverentsist juba vähe. Mis sa ikka läbikukkumisi reklaamid?
Uued Uudised
