Natuke piinlik see muidugi on, aga taas ja taas jõuame estraadirahva elu ja olemist vaadeldes psühhiaatriliste järeldusteni. Valdavaks meditsiiniliseks probleemiks siin paepealsel maal on kinnisideed. Konstantin Pätsiga võib ühes küsimuses ja osaliselt nõustuda, see tark rahvas on tuntaval määral vaimuhaige. Ei taha tuju ära rikkuda, seetõttu toetun väliseksperdi hinnangule.
Hr Vooglaid juhtis tähelepanu ühele lõbusale kirjatükile: “Kallas, endine Eesti peaminister – riigist, kus elab vaid 1,4 miljonit inimest, vähem kui Pariisis – kinnitati EL-i uueks välisasjade kõrgeks esindajaks eelmise aasta detsembris. Sellest ajast alates on ta kehastanud EL-i mürgist segu ebakompetentsusest, ebaolulisusest ja lausa lollusest,” kirjutab Thomas Fazi portaalis UnHerd analüüsides Ursula von der jne kontori umbusaldamist europarlamendis.
Pole ime, et teemasse süvenev autor tuvastab peagi meditsiinilise probleemi: “Ajal, mil Ukraina sõda on kahtlemata Euroopa peamine välispoliitiline väljakutse, on raske ette kujutada kedagi, kes oleks Kallasest vähem sobiv sellele ametikohale. Tema sügavalt juurdunud vaenulikkus Venemaa suhtes piirneb kinnisideega.”
Kaja Kallase patoloogiad, mis meile siin idavedude epitsentris on hästi tuntud, leiavad iga päevaga enam ja enam tunnustust laias maailmas. See tohutu kahju, mida Kallas oma kiiksu või linnukesega meie mainele teeb, on ühelt poolt muidugi piinlik ning solvav. Teiselt poolt aga silmiavav ja seetõttu lahendusi võimaldav. Me näeme tänu Kaja nurjumistele oma probleeme paremini.
Filoloogilise jalutuskäigu korras, sõnad ja nende tähendused on meil ammu sassis, olgu selgitatud, et kinnisidee ei ole ühemõtteliselt hea asi: Kinnisidee (idée fixe) on vaimu tugev haaratus millestki, nii et see peaaegu ei allu muutmisele mingite argumentidega. Termin idée fixe on kasutusel alates 1812. aastast meditsiinilise terminina, s.t. seda on nähtud kui patoloogiat.
Veel üks tsitaat Fazilt: “Kuid süüdistada ainult Kallast oleks viga. Lõppkokkuvõttes ei peaks meid kõige rohkem muretsema Kallas, vaid süsteem, mis tegi ta võimalikuks – süsteem, mis premeerib kõige verejanulisemaid sõjardeid, ei hooli demokraatiast ja asendab riigimehelikkuse sotsiaalmeedia poosetamisega. Kui Euroopa jätkab seda teed, ei kaota ta mitte ainult oma kohta maailmas, vaid saab kõige paremaks näiteks Lääne allakäigust ja mandunud kakistokraatiast – kus valitsevad kõige halvemad, kõige vähem kvalifitseeritud ja kõige alatumad tegelased.”
Tegelikult tegid Kaja Kallase võimalikuks õige mitu ebameeldivat süsteemi. Alustame nõukogude okupatsioonist ja selle kollaborantidest – poliitilistest estraadiartistidest, kes etendasid samuti maailma päästjaid, kuid sülitasid tervele mõistusele, Eesti Vabariigile ja ka inimeste eludele, peaasi et saak krabada ja nodi kokku ajada. Korruptandid ja vargad moodustasid eelmise okupatsiooni nomenklatuurse selgroo. Riigivargused olid pandeemilised.
Taolisest moraalselt väärastunud punavaraste nomenklatuurist ei saanudki midagi head tulla, ilmselgelt avaldasid vanad kommarid laostavat mõju nii tervele rahvale kui ka oma järeltulijatele. Head eeskuju nad lihtsalt ei saanud anda. Nad olid halvad. Ma ei pea silmas ainult Kaja, meil on mitu põlvkonda eetiliselt ja intellektuaalselt ära mädanenud.
Mädanemine algas peast ja jätkus peas, kuni siiani välja. Teiseks kommunistlik kognitiivne dissonants. Inimesed elasid terve elu hullumeelete valede, silmakirjalikkuse, terroriõhkkonna ja majandusliku kitsikuse tingimustes. Sellised asjad lõhuvad aju ära, nutiseadmete kahjulikkusest on palju teaduslikke uuringuid, kommunismi laostava mõju ammendavad uuringud seisavad alles ees, peale Heino Noore ja Imbi Paju tööde hetkel suuremat ei meenu.
Kolmandaks ja kõige hullemaks on nõukogude väärastunud ideoloogia, materialismi, ateismi ja ainelisest puudusest tuleneva tarbimiskultuse happena söövitav kokteil. Mõistagi on materialism valeõpetus, mis praktikasse rakendatuna toob kaasa selle, mida me nägime nõukogude okupatsiooni tingimustes ja näeme täna euroliidus.
Siit jõuame me põhjusteni, miks nõukogude pärand on nii raske, ülesaamatu ja tänapäevani probleem number üks. Nõukogude süsteem laostas ja häbistas kõik väärtused, ideed ja moraalsed põhimõtted. Kommunistlikud ideed ja väärtused olid ilmselgelt nõmedad ja valed, seda taipasid peaaegu kõik.
Kahjuks laienes “väärtuste väärtusetus” inimeste tavateadvuses lisaks kommunismi ebateadusele ja ideoloogiale ka kõigele muule vaimsele ja aatelisele. Kommunismi ideoloogiat ei võetud omaks, küll aga võeti omaks kommunistide eitav ning üleolev suhtumine religiooni, kultuuri, rahvuslusse ja moraali.
Milleks meile Jumal, Tammsaare ja südametunnistus, kui me oleme molekulid ja kõik lõpeb vaklade pidulaual? Kraba kuni veel saad, kuni veel jõuad ja ongi kõik. See algas nätsu, värvilise traadi, Karhu tossude ja Montana teksastega. Edasi te juba teate, laenud, kiirlaenu, liisingud ja antidepressandid.
Kui tagasi haiglaste kinnisideede juurde. Midagi ei saa teha, meil on kalduvus takelduda kinnisideedesse. Toon võrdluseks teise paha haiguse, grafomaania. Eks ole, hakkab keegi hullust peast kribima ja muudkui kribib ja ei jätagi järele, midagi ei saavuta, midagi kasulikku ei tee, frustreerub ja läheb veel lõpuks mõnele kriitikule kätega kallale.
Samas eksperdid kinnitavad, et ka Nobeli preemia laureaat William Cuthbert Faulkner, ka meie publikule tuntud Yoknapatawpha lugude autor, oli täiemõõduline grafomaan. Andekale inimesele on ka haiglaslik grafomaania abiks, andetule aga häda ja viletsuse allikaks.
Nii on ka kinnisideega, eesti keele, kultuuri ja rahva püsimise kinnisidee oleks igati tervitatav ja lausa põhiseaduslik, kui selle võtaks endale pähe grupp arukaid ja tegusaid inimesi. Juhmakad hoidku kinnisideedest hea eemale. Nii et kui meil juba on kinnisideed, siis olgu nad isamaalised, mitte feministlikud, globalistlikud, homoseksuaalsed ega arulagedast kliimavaevast kantud.
Millest järeldub, et Sven Sildnik tuleb valida Riigikokku. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 12.07.2025
