Projekt “Eesti Vabariik” on lõpetamisel ja sellest on muidugi natuke kahju. Paljud on ilmselt juba kuulnud või lugenud, et meie armas paepealne globalismi edendamise eksperiment lõpetatakse lähitulevikus ning vasallriigi alad muudetakse elamiskõlbmatuks kas fosforiidi kaevamise või infrastruktuuri õhkulaskmise abil. Tulemus on sama nii või teisiti – elanikkond tuleb küüditada, sest siin enam edasi vireleda ei ole tehnilistel põhjustel võimalik.
Puht emotsionaalselt ja võib olla ka põhiseaduse valguses on asi hapu, kuid midagi teha ju ei ole ja valitsuse määrustele ei tohi vastu hakata. Võib saada putinismi-süüdistuse ja patrioodid hakkavad tänavatel näkku sülgama. Kellele küüditamine ei meeldi, võiks juba täna pöörduda kohtu poole, sest mõne aja pärast pole see enam niisama lihtne – kohtud on kas õhku lastud või kohtunik koos kohtukirjutajaga hoopiski küüditatud.
Teame ju minevikukogemusest isegi, et pagulaspõlves pärast Teist maailmasõda oli meil küll funktsionaalne eksiilvalitsus, aga eksiilkohtuid paraku mitte. Eesti kohtute tegutsemine teistes riikides on keeruline, sest seal on omad kohtud ees ja asjaajamine käib võõras keeles ning mingite täiesti arusaamatute seaduste alusel. Kes teab, ehk ongi eestlaste küüditamine Rumeenia seaduste järgi kohustuslik.
Mis me praegu teha saame, on see, et üritame sõlmida tõenäolisemate küüditamise sihtriikide valitsustega kahepoolsed lepped, et meie valime nende juures ja nende elanikud valivad meil, ja nii ka kohtutega, et nemad mõistavad siin kohut oma alamate üle ja meie seal. Umbes nii nagu moslemitel on oma šariaadikohtud, olgu eestlastel ka oma riigikohus eksiilis, siis säilib teatav põhiseaduslik vaimsus jne.
Ma soovitan just nimelt riigikohut eksiilis, sest alamad kohtuastmed ei ole kasvõi süstimise kasulikkusest päris hästi aru saanud. Riigikohtule võib olla kindel, nii et kui sul ei ole paguluses midagi teha, võid minna riigikohtusse e-valimiste küsimusega ja saada igat isamaalast hingepõhjani rahuldava lahendi. Seega täidaks riigikohus ka hingehoiu ja psühholoogilise tugistruktuuri ülesandeid.
Rõhutan, et riigikohus eksiilis tuleks juba täna käima panna, kuidas ja mida, võivad skeptikud küsida. On kolm võimalusi, esiteks muidugi Eesti riigi saatkondades, mõned sellised on kindlasti olemas, olemas on ka suursaadikud, kellel varsti ei ole enam midagi teha, aga palka võiks neile ikkagi maksta – aga siis muidugi juba riigikohtuniku palka.
Teine võimalus on Ameerika sõjaväebaasides või harjutusväljakutel, ma hindan seda võimalust väga kõrgelt. Siin on mitmeid eeliseid, mida saatkondadel ei ole, loetleme olulisemad: kui on otsustatud keegi maha lasta, siis on püssid olemas ja laskemoona võib kohalikult jahiseltsilt laenata, ameeriklased on eestlaste sõbrad ja heategijad, nad kaitsevad meie iseseisvust ja turvalisust ennastsalgavalt- ega muidugi midagi õhku ei lastaks ka, mis aga kõige olulisem, Eestis asuvatel harjutusväljakutel mõistavad kohut juba täna garnisoniülemad ja keegi pole siiani selle vastu protesteerinud, ühesõnaga harjunud asi, kindel kvaliteet.
Välistada ei saa ka seda, et meid küüditatakse riiki, kus ei ole veel ameeriklaste harjutusväljakut või on väljak juba puruks pommitatud ja me jõuame kohale liiga hilja. Mis siis teha, kuidas sa vaene hing ilma riigikohtuta eksiilis hakkama saad. Pole probleemi, mäkdoonald kui sõbraliku suurvõimu sümbol, on pea igal pool olemas. Tuleb oma jope leti taha sokutada ja kui järjekord sinuni jõuab, pakib riigikohtunik eksiilis ja mäkdoonaldsi vormiriietuses burksi ja friikad selleks varem ettevalmistatud kohtuotsuse sisse.
Maitseb hästi, on tervislik, toetab globalismi-satanismi ja ajab eesti asja ära nii mis nahiseb. Selles mõttes võib südamerahuga lasta ennast küüditada, et tubli eestlane saab igal pool hakkama, kui ta korra on endale pähe võtnud, et riigikohtust eksiilis saab õiguse, siis ta selle ka saab. Kas siis rasva ja kastmeplekkidega või ilma.
Ja kui sel kombel on säilitatud õigusriik, polegi asi enam nii paha. Kes see ikka hakkab sulle vastu vaidlema, kui vabariigi kodanikul on ette näidata kohtuotsus mis tuleb kas lähimalt harjutusväljakult, mäkdoonaldsist või lausa õhku lastud ehk segi songitud Eesti Vabariigi suursaadiku büroost. Riigid, mida enam ei ole, on isegi hubasemad, kui need, kes alles hinge vaaguvad ja tagumiste jalgadega rapsivad.
Seega, kallid kaaskodanikud, immigrandid ja illegaalid, ärge kartke, olge kindlad, üldrahvalik küüditamine on ok, kõik probleemid lahendab riigikohus eksiilis. Olid ajad, kus ukrainlased võitlesid meie eest, nüüd saame me tasuda oma võlad ja läheme pagulusse nende eest ning teeme seda täie vaimustuse ja ennastsalgavusega.
Kodu maha jätta on muidugi raske, aga kui sinu elupaigast kujuneb must auk või põmm-põmm lehter, siis on kohe päris hea, kui minema saab. Mõni siis küsib, et kuidas ma lähen, kuidas nii tohib. Esiteks, nii peab ja tohib ei puutu kuidagi asjasse, ettevalmistamisel on määrus. Teiseks tuleb pagulusse minna laulupeo kolonnis ja vikerlippudega vehkides.
Sinimustvalge võib tekitada varjupaiga- või sunnitööriikides segadust, vikerlipp aga avab kohe kõik uksed, südamed ja varalaekad. Ja kui tahad eesti asja ajada, siis võid seda teha homoklubis või saunas, olenemata sellest, kuhu küüditatakse (vaevalt et emiraatidesse või afgaanide maale) ja iseseisvuspäeva paraad korraldatakse sinu eest, võta ainult küüditamislipp kaasa ja pane minema. Kas pole tore see?
Inimesed, ei maksa olla paranoilised, kui juba küüditama, auke kaevama ja asju õhku laskma hakatakse, siis on seda kellelegi vaja, keegi saab sellest prisket kasu, kõik see loob töökohti, tõstab SKTd ja tuju. Kui ongi mingi probleem, kus siis ei oleks, lähed riigikohtusse eksiilis ja kõik sujub, aga kui probleemi pole, haarad küüditamislipu ja jalutad baraki ees edasi tagasi – jagad oma rõõmu teistegagi.
Ega siis igal pool ei saa olla nii halb kui siin, ehk seal ei olegi valitsuses värdjad? Ehk on seal mõni leht, mis kannatab lugeda? Võib-olla on inimesed seal kliima soojemaks keetnud? Ehk kukub banaan puu otsast suhu? Eks ta loto ole, aga ka lotos on võitjad, siiani on ikka viltu vedanud, ehk nüüd paneme täppi? Kes teab, igal juhul ei maksa olla negatiivne ja emotsionaalne, vaata ikka suuremat pilti ja ära inise.
Kui võimalus avaneb, siis vali muidugi Sven Sildnik riigikohtunikuks, kui küüditamine nurjub, siis ei jää muud üle kui valida riigikokku, üks on selge. Pärast infrastruktuuri õhkimist saab valida ainult paberil, elektrit enam ei ole. Vali elu!
Sisepaguluses 16.11.2014
