26. novembri Sakala juhtkiri ajas mul karvad turri. Ja kohe nii turri, et pidin neid lumelobjakat lükates poolteist tundi siluma.
Kui riik tahab tõepoolest kärpida ja kokku hoida, siis kaotagu end maksumaksjate ja maksude kasutajate vahelt hoopis ära: see nämmutamine hariduse ja meditsiini rahastamise ning muude sääraste küsimuste ümber vihastab juba nii kapitaalselt välja, et mine või kätega selgeks tegema.
Kuidas, pagan küll, kunagi ammu kihelkonnakoolide aegu saadi kohalike laste inimesteks harimisega hakkama? Kuidas sai olla nii, et iga vald toitis ära oma sandid ning korraldas seejuures nii postiveo kui muud väljapoole ulatuvad teenused? Veskilkäimise, lehmade paaritamise, heinateo või hundijahiga said talumehed isekeskis hakkama. Kohalik velsker sidus kõik haavad ning kogenud külanaised aitasid suitsusaunas ilmale uued kogukonnaliikmed. Kohalikud talumehed tulid kehtestatud koormistest ja looduse vingerpussidest hoolimata üha paremini toime ning saatsid veel endi lapsed linnadesse õppima.
Kogukond korjas raha, kogukond otsustas, mida selle rahaga kogukonna hüvanguks tehakse, kogukond määras, kas peale vallavanema ja palgalise vallakirjutaja veel mõni asjapulk vallamajas istub ja numbreid ritta toksib. Ning kui vaja, tuldi kokku ja otsustati üheskoos, mida selle või tolle küsimusega pihta peaks hakkama. Kougiti oma takuste pükste taskust tengelpung välja ning pandi ühiselt raha mõnesse kõigile vajalikku ettevõtmisse.
Nüüd istub põhjarannikul kõrge mäe otsas sadakond linnavurlet ning sealsamas lähedal, paari teise katuse all veel terve hulk bürokraate, kes oskavad ainult hommikust õhtuni Exceli tabelit jõllitada ja rahvale uusi koormisi turjale laduda. Selleks, et eelkõige ikka neil endil oleks mõnusam elu ja kõrgem palk. Ning et nad saaksid ülejäänud maailma ees kelkida, kui palju nad ikka omaenda rahvalt kokku on koorinud ja kuhugi mujale laiali pildunud.
Kui see sündinuks endisaegses taluperes, oleks peremees kõigepealt võtnud kooritud kasekaika ning nad koos päikesetõusuga maast lahti löönud ja neile adrakure, vikati või karjavitsa pihku pistnud: teenigu ise välja kõik see, mida nad hiljem saada ja kulutada tahavad.
Enesestmõistetavalt ei arva ma, et me kõik läheksime homme hommikul varavalges hobust ette rakendama – suurem osa meist ei tea enam ammu, kumb on hobuse esimene, kumb tagumine ots, rakmetest ja ohjadest rääkimata. Ma tahan selle jutuga öelda ainult seda, et iga sendi kohalikust taskust keerulisi teid pidi kuskile kaugele põrgatamine ja sealt siis suure anumise peale tagasi kerjamine peab ükskord ometi otsa saama – kohalikud teavad ise kõige paremini, kuhu on neil oma sente vaja paigutada. Seda ei pea nii täpselt sadade või isegi tuhandete kilomeetrite tagant kellegi käest küsima ega ka kellelegi ette kirjutama. Paraku on praeguseks kõigile selge ka see, et uuemal ajal ei jää kõrges toolis istuvale jagajale enam näpud, nagu talude aegu armastati öelda, vaid üpris sageli jääb just jagajale see kõige rasvasem pala näpu otsa.
Tegelikult on juba ammu villand sellest päris tegijatelt ja teenijatelt üha suurema osa nende väljateenitu äravõtmise põhjendamisest. Tallinnas on raha kulutamine aja jooksul üsna hästi selgeks õpitud ning see on ka osavalt raha teenimisest lahutatud: et keegi rikkuse tegelikest loojatest ei saaks laristajatele pilku peale visata. Kõik on segaste eelarvetega, mida riigikogulased isegi lugeda ei oska, ning veel segasemate kontode, graafikute ja tabelitega tehtud nii, et on üpris võimatu aru saada, kuhu ja kuidas siis ikkagi need maksumaksja sendid lõpuks kaovad. Nagu mõisaajal: saks teab, aga mats käigu hästi ruttu põllule, pole temal asja saksa paberites tuhnida ega küsida, kuhu ja milleks.
Mis puutub haridusse ja tervishoidu, millest jutt ju lahti läks, siis ka siin ei peaks olema viimane sõna öelda bürokraatidel, kes ehitavad endile maksumaksja raha eest üha uhkemaid “superministeeriume” ning vajavad selleks üha enam sedasama raha, mida laste õpetamiseks või näpusidumiseks enam ei piisa. Kellel siis? Ikka maksumaksjatel enestel, kellelt need sendid üha halastamatumaks muutuvate seaduste toel kokku kraabitakse.
Maksuraha suunamise juures peab – rõhutan, peab – olema võimalik oma sõna sekka öelda kohalikul kogukonnal. Kogukond peab ise otsustama, kas ta tahab hakata oma lapsi vedama kümnete või isegi sadade kilomeetrite kaugusele või võtab kätte ja paneb endale lähimas asulas sellesama haridusraha eest uuesti käima midagi omaaegse kihelkonnakooli taolist, mõistagi vastavuses kõigi nüüdisaegsete vajaduste ja võimalustega.
Kogukonda ei tohi seejuures kammitseda mingid süvabürokraatlikud normid või suhtarvud, millega ministeeriumid ja teised keskasutused suurepäraselt žongleerima on õppinud – kellel on siis ikkagi XXI sajandil kergem õpetamiskohta kohale sõita, kas mõnedel aineõpetajatel “keskusest” või kümnetel õpilastel ja nende vanematel? Õpilastel ju ikkagi veel juhiluba ja isiklikku autot ei ole.
“Superkeskused” Tallinnas ja Tartus võivad ju olla, aga on mõeldamatu, et me kõik, kes me elame väljaspool neid, hakkaksime päevast päeva sõeluma ainult nende kahe vahet. Ja seda veel, muide, tingimustes, kus elanikkonna justkui ülearust liikuvust igal tasemel sarjatakse ja piiratakse, soovitades neil autodest loobuda.
Sama kehtib meditsiini suhtes. Iga haamriga näpu peale löönu ei vaja ilmtingimata kompuutertomograafi, aga kui tarvis, peab saama murtud sõrm lahasesse pandud teise maakonda sõitmata.
Ühesõnaga: mõistus peab kunagi tagasi koju tulema ning elu igal pool sellel väikesel maal uuesti mingil määral võimalikuks saama. Metsküla kooli saaga näitas selle ju üsna kujukalt kätte. Ja see, kuidas kõik konkreetsel kohalikul tasandil välja nägema hakkab, ei ole mitte superministeeriumide, vaid eeskätt kohapeal elava kogukonna enda ülesanne.
Minu ajus vasardab ainult veel üks küsimus: millega tegeleb meie regionaalminister? Selle ametimehe ja tema eelkäija jälgi pole juba aastakümneid kusagil näha olnud. See, et meie rahvas suure hooga linnastub, samuti see, et Harjumaal elab peagi juba pool Eesti rahvastikust, ei ole kuskilt otsast loogiline. See on riigi olematu regionaalpoliitika tagajärg.
Just riik saab maksumaksjatelt kogutud raha suunamise ja maksusoodustustega palju ära teha selleks, et igal pool meie väikesel isamaal oleks võimalik edaspidigi inimväärsel viisil elada. Paraku lüüakse kõiki sisseharjunud kombe kohaselt kas serviti või lapiti ühe ja sama lauaga ega tehta suurt midagi riigisiseste erisuste arvestamiseks.
Peatselt ei olegi enam tarvis küsida Hemingway kombel, et kellele lüüakse hingekella. Seda lüüakse kõigile, kes ei ela ega tegutse paaris multifunktsionaalses suurlinnas.
Tõnis Tulp, Viljandi linnavolinik (EKRE)
