On juba aastaid möödas sellest, kui keegi küsis: “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” ning meedia ja teised inimesed hakkasid seda küsimust kasutama – paraku enamasti sellises kontekstis, kus jaatavalt vastata ei saa. Ehk siis küsitakse nii olukorras, kus pettumus oma riigis on suur.
Nagu öeldud, jääb see küsimus endiselt õhku, sest jaatavalt vastata on üha enam võimatu. Mõned momendid tänasest Eestist.
Eestis ei räägita enam jõukusest. Viimaste Riigikogu valimiste eel rääkis jõukast Eestist ainult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Kõik teised erakonnad olid juba kaasa läinud kliimahüsteeriaga ja selle ideoloogiasse jõukus ei mahu: tähendab ju rohepööre tarbimise vähendamist, vähemat liikumist (lennukid saastavad), säästlikkust jne.
Kliimavõitlus jõukust ei aktsepteeri ja ilmselt just sellepärast võetaksegi praegu inimestelt kõike vähemaks, ennekõike raha – lihtsalt et nad ei tarbiks ja hoiaks kokku, toitu, elektrit, kõike, ja sellepärast suretatakse ka majandusi ning muudetakse toodang ülikalliks.
Sellega seoses meenub Nõukogude-aegne pilaanekdoot, kus parteilaselt küsitakse, kas ta on kommunistliku partei nimel loobuma alkoholist, suitsust, naistest jne. Kommunist vastab iga kord jaatavalt. Lõpuks küsitakse talt, kas ta partei nimel on valmis ka surema. Inimene vastab: muidugi, mis elu see siis enam on!
Täpselt sama kehtib ka rohepöörde kohta, kus inimesed pannakse kokkuhoiule, säästlikusele, askeetlikule elule, et hoida Maa kliimat – ja meie kõigi elu halveneb. Võiks ju küsida: kui me hakkame järjest halvemini elama, siis miks me enam seda kliimakatastroofi kardame? Sureme vähemalt täiskõhuga!
Edasi veel Eesti elust.
Olete tähele pannud, et riigist on saanud leivaisa, kes jaotab palukesi? Viimase riigieelarve arutelu käigus on selgunud, et kogu ühiskond ootab kerjustena riigilt supiportsjonit – oma leivakontsukest küsivad õpetajad, päästjad, lastega pered, näitlejad, puudega inimesed, isegi ettevõtjad ja riigikaitsjad. Mitte keegi ei saa enam ise hakkama, kõik ootavad riigilt abi, mida too jaopärast annab.
Millal me jõudsime olukorda, kus ühiskond enam väärtusi ei loo, ise oma loodavast ei ela, ise enam hakkama ei saa, vaid kõik ootavad riigilt rahaeraldist? Ja riik muidugi jaotab neile näpuotsaga, sest rohkem lihtsalt ei ole – ja seegi on inimeste endi maksuraha.
Riigi majandus on rajatud maksutõusudele, aga varsti saab maksurahagi otsa, sest lisandväärtust ei suuda keegi enam toota, ja mis tulebki, selle võtab riiki maksudena ära. See majandusmudel pole jätkusuutlik, aga just sellise on Reformierakond loonud – põhimõte on see, et valitsus kaabib kõik enda kõhu alla ja jaotab siis vaesunud ühiskonnale nende endi raha, näidates ennast heategijana, et igavesti võimul, rahakoti juures püsida.
Majandus ja ettevõtlus on samuti kuidagi haigeks jäänud. Kas süüdi on aastaid jaotatud eurorahad, mille tõttu ei lähe ettevõtjad enam põllule või tsehhi, vaid kontorisse “projekti kirjutama”? Ka töötajatega on kuidagi valesti: meie omad inimesed töötavad endiselt Soomes, aga ettevõtjad veavad sisse umbkeelseid odavtöökäsi.
Olete tähele pannud, et me oleme tagasi Nõukogude Liidus, 1987-1988. aastas? Laulva revolutsiooni tegime selleks, et enam ei toodaks siia liidutehaste venekeelseid töölisi, et Eestit ei venestataks. Ja nüüd on see NLKP algatus täiesti õitsele löönud: juba aastaid toob valitsus ettevõtete nõudmisel siia venekeelset odavtööjõudu – oleme tagasi just täpselt seal, kus me võitlust iseolemise eest alustasime. Tallinnas elame juba nagu Venemaal, aina vene keel ja vene meel – mis ometi toimub?
Sama on fosforiidiga – justkui EKP-NLKP kurivaimud oleks põrgust üles ärganud, jälle sama eesmärk, jälle samad jutud, jälle hirm joogivee kadumise ees, jälle ahastus kaduva looduse pärast… eestlased, mille pärast me siis aastatel 1987-1991 võitlesime, kui 33 aastat pärast taasiseseisvumist kõik sovjetlik tagasi on?
Eesti riigimeestel on mõte ikka liikunud, kuigi mitte alati õiges suunas – 1939.-1940. aastal pidanuks proovima teistmoodi teha. Aga isegi kui tehti valesid otsuseid, siis suunas riigijuhte ikkagi kaine mõistus. Nüüd ei tunne inimesi, kes riigi eest vastutavad enam äragi: president lubab tuumarelvaga vehkiva Venemaa põlvili suruda, peaminister teatab, et oleme sõjas, kaitseväe juhataja lubab Peterburi peale minna, välisminister kukutab väikeses mägiriigis valitsust… mis teiega lahti on? See, kui me Venemaaga ei ärple ja samas vaikselt relvastume, ei ole argpükslus, vaid tarkus – marukoera õrritamine aga pole seda.
Me ei seisa enam eestluse eest. Vaadates vene keele alla mattunud Tallinna, tekib paratamatult küsimus: mis ajast me tahame elada Venemaal? Sest see siin on ju üha enam Venemaa, tema mentaliteet. Noored omakorda on inglise keele mõju alas, varsti hääbub eesti keel ka nende pärast, sest nemad “tšätivad” ja “šeerivad”, aga mida tähendavad sõnad ja sõnaühendid “susi”, “rehi”, “õitsil käimine”, nad varsti enam ei tea.
Ja kõigele krooniks veel nn uusväärtused: riigijuhtide tasemel ei peeta enam normaalseks, kui mees kallistab naist, vaid võideldakse meeste õiguse eest käsi teise mehe püksi panna; tüdrukuid lausa õhutatakse laskma ennast kirurginoa all poisiks lõigata, ülistatakse seda, kui keegi tahab olla 47. või 93. variant mehe ja naise vahel… seda hullumeelsust üritatakse teadusena serveerida, kuigi tõsine teadus lausa karjub valust, kui ideoloogiad teda väänavad. Ja hullud on kõige kõrgemad riigimehed, kes neid ideoloogiaid levitavad.
Me oleme 33. taasiseseisvusaastal sattunud kafkalikku maailma, mille kõrval kahvatub isegi Orwelli “1984”.
Tunnistagem, sellist Eestit me ei tahtnud.
Uued Uudised
