28. novembril 1918 algas Vabadussõda. Kui läänepoolt ohustas meie noort vabariiki põline suursaksa imperialism, siis idapoolt terendas meile oht vene šovinismi ning antireligioosse Revolutsiooni ristsugutise näol. Aga üks vastane oli väsinud ning teine jõhker ning kogenematu ja meie rahvuslikus koosseisus oli piisavalt passionaarsust selleks, et ajada välja saksa üleolev meel ning vene mürgine keel.
1920-ndatel kujunes välja poliitiline eliit – võrreldes tänase eliidiga olid toonased riigimehed väljapeetud, kuid paraku saatis neid orjameelsuse vaim ning kümnendi lõpuks oli noor vabariik korrumpeerunud. Üks Euroopa demokraatlikumaid põhiseaduseid oli nakatunud sotsiaaldemokraatlikust pisikust: tugev parlamendi võim ilma rahva poolt valitava riigipeata.
1929. aastal loodi Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Kuna põhiseadus nägi ette rahvaalgatus- ja hääletamisõigust, suutis parlamendi väline jõud mõjutada poliitikat. 1933. aasta oktoobris kehtis Kaitseseisukord ning EVKL osakonnad olid suletud, kuid sellegi poolest hääletas 79% valimisõiguslikest kodanikest vapside koostatud põhiseaduse poolt. Vabariigi Valitsus astus tagasi ja Konstantin Pätsist sai riigivanema kohusetäitja. 1934. aasta jaanuaris toimusid kohalikud valimised. Vapsid olid edukad eriti suurtes linnades; ning kehtima hakanud põhiseaduse järgi sai Eestist presidentaalne vabariik. Märtsi algul käis riigivanema valimiste eelvoor ning vapside kandidaadil A. Larkal oli kaks korda enam toetusallkirju kui kindral Laidoneril. Paraku ei näinudki noor põhiseaduslik kord vabasid valimisi, vaid selle asemel sündis Pätsi-Laidoneri-Rei riigipööre. 12. märtsil anti avapauk demokraatia ja vaba ühiskonna likvideerimiseks. EVL mis oli sügisel reorganiseerunud, suleti ning liikumise juhil algas põgeniku tee mis lõppes 3 aastat hiljem Echternacti väikelinnas.
Üks paljudest EVL liikmetest oli Juuru alevis sündinud mees Ants Laars (1892-1952). Tema emakodu on säilinud, kuid sünnikodu Vanatõnu talu asemel tühermaal kasvab pooppuu. Noormees õppis Juuru õigeusu kihelkonna koolis. 1912. aastal avas Juuru Haridusselts oma seltsimaja, mille juures Laars tegutses asjaarmastaja näitlejana. Isa kasvatada, lahkus ta kodunt varakult, asudes õppima Tallinna Kevendi kõnekunsti kursustel ning astus Ago Bachmanni poolt pealinnas organiseeritud “Hommikuteatri” näitetruppi, Rataskaevu tnv. 1922. aastal võttis Laars vastu Kuusalu näiteringi huviliste ettepaneku, aidata neil mõni näidend lavale tuua. Laars soovitas võtta õppimiseks A. Kitzbergi „Libahundi“, mis 1923. aasta kolmekuninga päeval Kuusalus lavastus. Seda on peetud kunstilise näitemängu alguseks Kuusalus.
A. Laars alustas äripidamist Kuusalu alevikus 1924. aasta. Peale maalikunstnik L. Oskari maja valmimist 1930. aastal kolis Laars oma poega sinna. Laarsi kaupluses müüdi rohu- ja värvikaupu, aga ka kõiksugu muud igapäevaks vajalikku. Väljaanne “Päewaleht” kirjutab 1937: “Täna pühitseb mitmekordset juubelit Kuusalu aleiviku lugupeetud seltskonnategelast rohu- ja wärtvikauplusc omanik Ants Laars. Juubilar on sündinud 11. dets. 1892. a. Juurus taluperemehe võsana”
Kuusalu aastatel tegeles Laars ka fotograafiaga. Peamiselt oli ta pildistanud matuseid surnuaial või selle väravas. Tema pilte on ilmselt paljudel Kuusalu inimestel veel kodualbumites alles. Laarsi pälviti 1940. aastal kultuuri- ja noorsootegelasena Eesti Punase Risti teenetemärgi. Samal aastal valis ÜENÜ Kuusalu osakond Laarsi oma seltsi auliikmeks. „Näitlemine on olnud minu ülikool. 60 näidendit on seltsi eluea jooksul lavaküpseks tehtud ja praegugi meie nimekaid lavateoseid on siin väärikasse vormi valatud,” kommenteeris mees enda kohta.
Aktiivne EVL liikmena
EVKL häälekandja “Võitlus” digiteeritud aastakäigud 1931-1934 ei anna A. Laarsi ega tema perekonnanime kohta ühtegi artiklit. Kuusalu kohta leiab pika artikli nädal enne 12. märtsi riigipööret ning Laarsi on meenutanud ka koduloo uurija E. Vaherma. Laars oli kahtlemata EVL toetaja ning selle liige. Mehel oli avalik vastasseis kohaliku Põllumeeste Kogu liikme P. Väljatagaga. Samuti on salvestunud ajalukku Laarsi vastasseis Kiiu kooli juhataja G. Lehega ja Kaitseliidu Kiiu kompanii ülema J. Muruga. Vapside ja põllumeeste vaheline vastasseis ei jätnud Kuusalut puutumata. 4. märtsil toimus kihelkonnapäev, millest võtsid osa ümberkaudsete osakondade liikmed. “Päev kujunes vabadussõjalaste rahvaliikumise kohapealseks suursündmuseks — vaatamata halbadele teeoludele voolas Kuusallu kokku tuhandeid kodanikke kihelkonnast ja kaugematestki naaberkohtadest,” kirjutab “Võitlus”. Peale lippude õnnistamist ning rongkäiku kalmistule, toimus rahvamajas kõnekoosolek, mille avas riigivanema kandidaat A. Larka. Viimane kõneles majanduslikust olukorrast ning tulevikust. Juubeldavas meeleolus rahvas ei lasknud end segada provokaatoritest, nn Tarandit tegema tulnud härrassotsid olid ka tol ajal olemas. “Võis näha, kuidas isegi vanad, habemikud talumehed vaimustatult vabadussõjalastest avaldasid oma poolehoidu,” kirjutab “Võitlus”. Aga mis seal imestada! Vabadussõjalased ning nende toetajad olid enamasti nooremapoolsed ja linnainimesed.
Põhjus, miks täna meie vastased sildistavad EKRE toetajad vanemapoolseteks, on selles, et meie rahvastik lihtsalt on vananev, ning kultuurimarksism on noorte seas hävitustööd teinud.
“Kõik näis selge olema: Larkast saab tõenäoliselt riigivanem ja Sirkust peaminister. Uus põhiseadus on nagu Piibel mille vastu ometi eksida ei saa!” kirjutas P. Laamanni tütar. Tõesti, tollal oli riigimehelikkust kordades enam kui praegu, ent riigitüüri juures olid inimesed kes nii tähtsal hetkel lihtsalt murdusid; nad ei talunud et rahvas rahvuskonservatiivset programmi toetas.
Puuduvad andmed kas Ants Laars pidi taluma repressioone selle eest et ta oli vapside Kuusalu piirkonna juht. Mees tegutses Kuusalus 1942. aastani, peale mida kolis ta tagasi Juurusse. Temast sai rahvamaja juhataja ning raamatukogu hoidja. Näidendeid lavastas ta 1947. aastani. Pole saladus et paljud kohanesid okupatsioonivõimuga. Oma elu lõpuaastatel näib sellega ka kohanevat (endine) EVL liige A. Laars. Väljaanne “Harju Elu” kirjutab 1947. aastal järgmist:
“Alatiselt on kohal valveagitaator, kes külastajatega vesteldes selgitab valimistega seoses olevaid küsimusi. Külastusmomendil on valveagitaatoriks rahvamaja juhataja gm. Ants Laars, kes räägib: «Agitatsioonipunkti koguneb inimesi peamiselt õhtuti. Ümbruskonna talupidajad ja aleviku töötajad tulevad pärast päevatööd agitatsioonipunkti raadiot kuulama ja agitaatoritega vestlema. Talupidajaile oleme korraldanud poliitilise selgitustöö kõrval ka mitmeid põllumajandusalaseid referaate, nagu siigade kasvatamisest, kartulihalgustest jm., millele harilikult järgneb küsimus-te-vastuste osa ettekantud referaadi piirides ja poliitilistel teemadel. Plaanikohaselt kaks korda kuus toimuvad agitaatoreile instrueerimiskoosolekud, kus tehakse kokkuvõtteid senisest tööst, vahetatakse kogemusi ja valla partei-algorgani-satsiooni sekretär sm. Mihail Tirma kannab uusi juhtnööre aktiivsemaks agitatsioonitööks. Agitaatorid täiendavad oma teadmisi ka iseõppimise teel. Iga agitaator õpib põhjalikult tundma Stalinlikku Konstitutsiooni ja valimismäärustikku, loetakse järjekindlalt valimisi käsitlevaid ajaleheartikleid» Põhjalikumaid teadmisi omandades ja laialdast selgitustööd tehes kindlustavad Juuru agitatsioonipunkti agitaatorid oma piirkonna elanike sajaprotsendilise osavõtu ENSV Ülemnõukogu valimistest.”
Vabadussõjalaseks olemise aja jooksul ei kirjutanud Laars ühtegi artiklit, ei pidanud kõnet ega otsinud muul viisil poliitilist väljundit. Vähemalt puuduvad selle kohta andmed. Aga samuti pole andmeid et Laars oleks toetanud juunipööret või olnud muul viisil punane. On teada et mees oli elu lõpul II grupi invaliid ning ta taotles personaalpensionit. Sellist eripensioni määrati esmajoones parteitegelastele ning mõningatel juhtudel õnnestus seda saada ka kultuuritegelastel. Laars pidi leppima sellega et ta ei omanud küllaldasi teeneid personaalpensioni saamiseks.
Nüüd tuleme küsimuse juurde, kas Juuru mees väärib kohta vapside mälestusmärgil?
Vaadates Laarsi tegevust, näeme et ta ei otsinud tunnustust EVL liikmena ning ilmselt oli poliitika tema jaoks teisejärguline. Ta oli ennekõike näitekunstnik, oma valdkonna generalist. Ta osales Vabadussõjas nagu iga aateline noor. “Ma pole palunud enda arvamist vabadussõjalaaste liidrite hulka”, võiks A. Laars meile täna öelda.
Nendest asjaoludest tulenevalt, olen jõudnud ristivastupidisele arvamisele et me ei peaks Ants Laarsi esitlema kui vabadussõjalaste ühte vedurit ning kõrvutama teda Artur Sirku vms vapside liidriga.
Ta väärib avalikku tunnustamist nt võiks talle püstitada mälestuskivi Juuru alevikus, seal kus tal armastus näitekunsti vastu tekkis ning kus ta seda veel vanas eas viljeles.
Vabadussõjalaste mälestamine ja rehabiliteerimine
Rääkida vabadussõjalastest, tuleb meil vaadata 1930-ndatest aastatest ettepoole ning siis avaneb meile tervikpilk. Tegu oli meestega kes võitlesid eesti rahvale iseseisva riigi. Rohkem on olnud ajaloos seda aega, mil need kes sõjamöllus osalevad, jagavad saaki ning juhivad ka riiki. Nii on see toiminud: Mannerheimi osales sõjas ja oli hiljem edukas poliitik või Washington kellest sai USA esimene ametlik riigijuht. Sellest tulenevalt oleks olnud igati loomulik kui organisatsioon kus oli kõige rohkem Vabadussõja veterane, saanuks riigis võimutüüri oma kätte. Pole liialdus et nad oleksid võinud 1934. aasta talvel marssida riiklikesse institutsioonidesse ning võimu üle võtta, aga esiteks puudus selleks vajadus sest rahvas toetas neid ning vapside juhtidel oli riigimeestele omane väärikus: see mis on lubatud sõjas, pole lubatud poliitikas, ning alati tasub korrata, et avalik poliitika töötas nende kasuks.
Juuru alevikus elab mees kes pihtis seiga oma lapsepõlvest. Nimelt sattus tema kodutallu mees kes oli kõhn, kõhe ja räsitud. Rääkis vähe kuid ütles küsimise peale oma nime: Konstantin Päts. Teda olla nähtud eelnevalt ning juba levisid jutud et viimane EV president on Viljandis olevast Jämejala psühhiaatriahaiglast põgenenud. Tollal sellest lehed vaikisid, kuid info liikus mööda inimesi. Ka täna pole seda lugu ametlikuks kuulutatud, kuid on dokumenteeritud teave et 18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas. Miks ta jälle Venemaale viidi? Kui vaid mõelda! Endine riigipea luusib nõdrameelsena ringi maal mille ta kommunistidele loovutas. Mehed kes võimult kõrvaldati, on kas surnud või mööda ilma laiali. See legend Pätsi põgenemisloost pakub ainet uurimiseks ning ilukirjanduslikuks loomeks.
Kindlasti väärib vabadussõjalaste organisatsioon väärikat monumenti. Monumendi avamisega koos tuleb ette võtta vabadussõjalaste juriidiline ning moraalne rehabiliteerimine. Amnestiaseadus, mille võimu endale kaaperdanud Päts 1938. aastal välja andis, polnud õigeksmõistmine. On mõtlema panev asjaolu et meie tänane põhiseadus peab end 1938. aasta põhiseaduse järjepidevuse hoidjaks. Arusaadav! Teistmoodi ei saaks see juristide vaatepunktist ehk olla, kui pidada tänast Eestit 1918. aastal iseseisvunud riigiks – kuid vabadussõjalaste õigeksmõistmine looks meile hoopis teise paradigma. Ja seepärast sellele kas vastu sõditakse või öeldakse et meil on muid teemasid millega tegeleda; mis paraku on tõsi.
Ajalugu tuleb hinnata ausalt. Jäägu inimeste ja organisatsioonide idealiseerimine ilukirjanduse valdkonda – kuid seepärast me vabadussõjalaste liikumisest räägime – neist heal toonil rääkima ei tekita meis tunnet, justkui me valetaksime endale. Näitekunstnik Laars pole inimene keda tubli vapsina esile tõsta, kuid need inimesed kes oma väiksegi panuse suveräänsusliikumisse andsid, teevad ajaloo ehedaks.
Vabadussõjalased olidki väärikad, õilsameelsed ning julged eestimeelsed rahvuslased.
Kenno Põltsam
Kirjutisel oli abiks Juuru Talurahvamuusem ning Sven-Olav Paaveli artikkel
