Kui keegi suudab Vene agressori “põlvili suruda”, siis hetkel on selleks vaid Donald Trumpi administratsioon. Eesti võimuleer aga võiks korrakski panna oma mõtetes meid riigina olukorda, kus meil liitlasi selja taga pole, ja saadud pilti edaspidi reaalsuse hindamisel kasutada.
Meil peaks meeles olema Venemaa poolt pihta pandud piiripoid, mille eemaldamist piirivalve väidetavalt pealt vaatas. Esmaspäeval tuli uudis, et Vaindloo saarest idas sisenes möödunud laupäeva hommikul ilma loata Eesti territoriaalvetesse Venemaa SVETLYAK-klassi piirivalvelaev SOCHI 500, mis viibis Eesti territoriaalmeres ligi 35 minutit. Ning lõunanaabritelt tuli teade: Leedu teatas esmaspäeva hommikul veel ühe drooni sisenemisest Valgevene territooriumilt. Tegemist oli teise sellise juhtumiga viimase kuu jooksul.
Need on intsidendid, kus ametkonnad on ilmutanud vaoshoitust ja ehk ka pisut jõuetust, kuid vähemalt pole mindud avalikule konfrontatsioonile – nagu tõmbuti tagasi ka siis, kui ühe Vene varilaevastiku tankerile tõttas appi Vene sõjalennuk. Eneseuhkus sai pisut kannatada, aga sõjalist vastasseisu ei tulnud. Poliitika tasemel aga mängivad Eesti võimupoliitikud sellega pidevalt, et enda mainet Ukraina sõja valguses turgutada.
Venemaaga ettetulevate intsidentide taustal tundub liigoptimistlik üks BNS-i uudis.
Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse uurimisprogrammi juht Marek Kohv kirjutab veebiväljaandes Diplomaatia, et Narvat Venemaa järgmise võimaliku sihtmärgina kujutavad hirmustsenaariumid ei arvesta reaalsust, sest Eesti pole omaaegne Ukraina ning aasta ei ole enam 2014.
“Olukorda, kus Eestisse imbuksid rohelised mehikesed ei saa tekkida. Eesti-Vene piiriliikluse oluline piiramine alates 2022. aastast ja kehtestatud täiendavad kontrollmeetmed nii Eestis kui ka Schengeni ruumis laiemalt teevad sellise stsenaariumi väga ebatõenäoliseks.”
Venemaa on Ukrainas kurnatud ja seotud pikaajalise sõjaga, mis on nõudnud tohutuid inim- ja tehnikakaotusi. Valdav osa Vene maavägedest on seotud Ukrainas ja nende taastamine võtab aastaid. Ka vaherahu korral jääksid väed suures osas Ukraina-Vene piiridele. Venemaa majanduslik seis muudab vähetõenäoliseks uue suuroperatsiooni alustamise NATO liikmesriigi vastu. Venemaa ei saa Kohvi kinnitusel konventsionaalses sõjas NATO-le vastu, sest Lääne tehnoloogiline üleolek on ilmne.
“Venemaa hübriidsõja kasutamine lääne vastu näitab meile tegelikult, et Venemaa on ennast automaatselt positsioneerinud nõrgemana. Klassikalise asümmeetrilise sõja teooria järgi kasutab just nõrgem pool ebakonventsionaalseid vahendeid, et vältida tugevama sõjalise jõuga üks-ühele vastasseisu. Sabotaaži ja terrorirünnakute kaudu on nõrgema poole eesmärk kurnata tugevamat vastast ja õõnestada tema poliitilist tahet. Sellist tegevust Venemaa parasjagu Lääne vastu ellu viibki.”
Luureteenistused – sealhulgas kapo, välisluureamet ja kaitseväe luurekeskus – jälgivad pidevalt Venemaa tegevust. Tehtud on edukalt ennetustööd luurevõrkude ja mõjutustegevuste vastu. Eesti luurepilt on jagatud ka liitlastega, mis võimaldab kiiret reageerimist võimalikele ohtudele.
Selles valguses ei ole Narva kaugeltki kaitseta. Sinna rajatakse uus sõjaväelinnak kuni tuhandele kaitseväelasele. Frontexi juhtimiskeskus Narva-Jõesuus näitab, et Eesti idapiiri turvalisus on kogu Euroopa Liidu huvi ja vastutus. Piiriülene liikumine Venemaalt on alates 2022. aastast tugevalt piiratud, mistõttu ei saa enam tekkida ka roheliste mehikeste stsenaariumi.
Kuigi hirmuõhutust võib aeg-ajalt leida välismeedias, põhineb see Kohvi hinnangul sageli puudulikul või vananenud teabel. Eestis ei ole põhjust elada alalises ohutundes – riigi kaitse baseerub heidutusel, kõrgel valmisolekul ja liitlassuhetel.
Kogu Kohvi lugu on rajatud optimistlikule ja positiivsele variandile, kuid iga moment selles võib omada ka negatiivset stsenaariumi. Näiteks võivad “rohelised mehikesed” juba Eestis sees olla, nii siinse venekeelse elanikkonna baasil kui ka võõrtööjõuna sissetoodud endise Nõukogude alade elanike ning Ukraina põgenike kaudu ning siis on FSB-l vaja vaid sisekonflikt tekitada, näiteks Kuremäe kloostri baasil.
Teiseks võib Venemaa NATO võimekust lihtsalt testida, teades juba ette, et kui nad teevad lühikese testsõja, võtab Lääs nende rahuettepaneku kohe vastu, seda kartuses suurema sõja ees. Rida tähelepanekuid viitab sellele, et Venemaa taastab Soome ja Baltikumi piiridel oma sõjalist võimekust ja on midagi juba saavutanud.
Marek Kohvi lugu tundub väga pinnapealsena, selles pole arvestatud kasvõi Venemaa salakavalust, pidevat torkimist Lääne suunal, ootamatuid arenguid ning lihtsalt suurvenelikku sõjakust, mis töötab vahepeal lausa loogikale vastu. Küll aga paneb Kohv täiesti sajaprotsendilise optimismiga Lääne võimekuste osas – kuigi Ukraina varustamine relvadega on näidanud Euroopa on ennast relvastumisel käest lasknud ning teda hirmutab USA taganemine Vana Maailma kaitseliinidelt.
Kohvi seisukohad on naiivsed ka seetõttu, et maailmas on rida konflikte tekkinud ootamatult, kuid paisunud suureks (Gaza sõda Hamasi välkrünnaku järel, Iraani tuumaobjektide ründamine jne) ning rida konflikte on veel õhus (võimalik Taivani ründamine Hiina poolt, Põhja-Korea vägede laialdasem kasutamine Venemaa poolt). Olukord võib iga hetk kardinaalselt muutuda ja siis hinnatakse jõujooned ruttu ümber.
Liigoptimistlik on kogu liitlasüsteemi valmisoleku kujutamine, samas kui Euroopa alles taastab ennast sõjaliselt, olles samas oma majandusliku võimekuse rohepöörde nahka pannud ning siseolukord on paljudes Lääne-Euroopa riikides “tänu” massimigratsioonile kodusõtta kanduv (Prantsusmaa hoiab tohutut julgeolekusüsteemi siseriiklikus kõrgvalmiduses) jne.
Seega on Marek Kohvi analüüs vaid üks kabinetivaikuses sündinud poliitiline dokument. Teda võib tänada positiivsuse süstimise eest, kuid ohtusid Narvale ei saa sel kombel alahinnata.
“Eestis ei ole põhjust elada alalises ohutundes,” ütleb Kohv. Öelgu seda Reformierakonnale, kes on riiki kogu aeg sõjahüsteerias hoidnud ja kes on ka massilisi maksutõuse “julgeolekuvajadustega” õigustanud, kuigi raha läheb “igale poole”.
Uued Uudised
