Kunagi kirjutas üks Rootsi konservatiivne väljaanne sellest, kuidas Indiast ja veel mõnest sealtkandi riigist tuli Uppsala ülikooli seltskond naistudengeid, kes tahtsid tundma õppida Põhjala kultuuri. Varsti nad lahkusid Rootsist, öeldes et “Me oleks kohe võinud Londonisse või New Yorki minna!” Ega multikultuuristuvast Tallinnastki on juba raske põlisrahva keelt ja kultuuri leida – see, mis on, on sageli näidis.
“Käisin hiljuti Londonis, kus ootuspäraselt ümbritses mind ingliskeelne keskkond. Siis tulin tagasi Eestisse ja üüratut vahet ei tajunudki. Muidugi, meil võistleb inglise keelega jõudsalt ka vene keel, ja eesti keelt ei pruugi vähemalt pealinnas liikudes kohe tükk aega kuulda,” kirjutab kolumnist Maarja Vaino.
Kui tulla valdavalt eesti keelt kõnelevast Lõuna-Eestist Tallinna, siis šokk on suur. Üks inimene kirjeldab: “Tallinnas bussijaamast tänavale väljudes märkasin kõigepealt musta Bolti toidukullerit ja kuna oli pühapäeva õhtu, siis üks nädalavahetusest väsinud mees karjus teisele: “Ubju, bljäd!”” Aga ka Eesti ääremaa linnades on ukraina põgenikud ja usbeki ehitajad pildis sees ja kõrvakuulmist kriipimas.
Veel üks arvamus sotsiaalmeediast: “Kui võimukoalitsioonis oleks ausad inimesed, siis kasutaksid nad oma üleoleku Riigikogus ära ja teeksid ära põhiseaduse parandused: viskaks minema eestluse kaitsmisest rääkiva preambuli, võtaks tekstist välja rahvusriigi mõiste ja paneks riigikeelteks juurde ka vene ja inglise keele. Muidugi peksaks me nad kootide ja hangudega Stenbocki majast minema, aga vähemalt peksaksime minema ausa valitsuse, sest nad üritasid avalikult teha seda, mida nad praegu salaja teevad.”
Tallinnas on eesti keel tõesti muutunud nii haruldaseks, et seda kuuldes mõtleb mõnigi alateadvuslikult: oo, eestlased! Vene keel on valdav, inglise keelt kuuleb väga palju ja lisaks räägitakse veel paljudes muudes keeltes. See ongi multikultuursus. Eesti Vabadusristi all rulatavad valjult rääkivad vene noored, Kadriorus ja Reidi teel puhkab nädalavahetusel kogu Lasnamäe ning isegi “luksusrajoon” Viimsi internatsionaliseerub. Kultuuriliselt aga näeb okupatsioonide muuseumis Vabamu homoagendat ning Kumus “tühistatakse” kunstiajalugu.
Nii kujunebki Tallinnast London. Kuna Maarja Vaino artikkel on maksumüüri taga, siis ei tea, kas ta märkis ära ka selle, et kui Londonis on linnapeaks pakistanlasest moslem Sadiq Khan, siis Tallinnas Vene oligarhide sõbra Oleg Ossinovski poeg Jevgeni.
Uued Uudised
