Meenub üks huvitav päev lapsepõlvest: varahommikul startisime kasuisa ja emaga Kesk-Eesti kodust Põlvamaale ja Võrumaale kasuisa lapsepõlveradu avastama. Kristallselge Palojärv ja muud imed. Esmalt oli plaanis jääda ka ööseks kuskile ilusasse kohta telkima, ent raadiost tulevad rohkem kui ärevad sõnumid sundisid õhtul siiski koduteele. Vanaema oli üksi koju jäänud ja kes teab mis…
Koduteel tegime põike Tartusse vastavatud Bistroosse, kus sai hingehinna eest itaaliapärast makaronisalatit süüa ja kaasa osta imeõhukeseks viilutatud kandilist vorsti, mille sees olid šampinjonid. Ilmaime! Lääs oli tulnud, et jääda.
Vaevalt olime koju jõudnud, vanaema suureks üllatuseks ennekuulmatu seenevorsti välja kraaminud, televiisorikasti sisse lülitanud, kui ühtäkki puseriti hammaste ja suurte prillidega Mart Laar kukkus särama kui Halley komeet ja isegi alati surmtõsiselt esinev Ülo Nugis lubas endale ühe Mona Lisa naeratuse. Vanaema vajus tugitooli, seenevorst oli ühtäkki ununenud ja me kõik mõistsime – täna tehti ajalugu! Oli 20. august1991.
Olin tollal üheksane ja Nõukogude okupatsiooni jõledamad ajad jäid kõik enne minu sündi ajalooannaalidesse. Üht-teist mäletasin ja teadsin minagi a la suu pruukimise kohta ning et sinimustvalge trikolooriga niisama asja eest teist taga ei vehitud. Minu aabits aastal 1989 oli veel Lenini pildiga sisekaanel ja täis punast ja veelkord punast. Tol ajal, aga, mõni aasta enne ja vahetult pärast Mart Laari 360-kraadist naeratust, polnud elul viga, poisid olid poisid ja tüdrukud olid uskuge või mitte – tüdrukud.
Kolm esimest klassi oli meil ka koolivorm kandmiseks. Ehkki sellega kippus vanas koolimajas õudselt külm olema. Aga me ei vingunud. Elu oli imetore. Ajalehes võis igaüks avaldada oma arvamust ja kui sa olid loll, siis sul polnud kellelegi kurta ega kedagi kohtusse kaevata. Sa olid loll! Tuli leppida faktiga.
Siga pidasid maapiirkondades peaaegu kõik, mõni ka lehma, meie pere näiteks lambaid ja kanu, küülikuid ja sigu. Arvele neid ei pidanud võtma, kõrvadesse klõpsutama mingeid numbreid samuti mitte. Võtsid laudast oma toidu, kui aeg oli käes. Põllul olid juurikad, maja ümber marjad-õunad. Piim tuli tuttava käest mannerguga, täiesti toorpiim, pastöriseerimata, kujutate ette! Ja poest sai kolmapäeval ja reedel õigel ajal kohale minnes täiesti sooja leiba ja saia. Vahel isegi kuuma. Need polnud kiles ega viilutatud. Ja see sai maitses lihtsalt taevalikult. Heeringas oli poes soolvee sees, samuti hapukapsas. Jne jne jne.
Me kõik olime terved, nii vaimselt kui füüsiliselt. Me ei teadnud ega tundnud väljendeid: “vaimne tervis”, “sooideoloogia” ja kes teab – äkki polnud neid veel väljagi mõeldud. Inimesed olid ka mõistuse poolest täiesti terved. Isegi need, kes olidki natuke ummamuudu, need olid lihtsalt ummamuudu. Oma sea said nad peetud, muru niidetud ja ajalehe loetud. Mängisime päikeseloojanguni õues, tänavatel, metsas, kõikjal, kus lehmakarjust ees polnud, ja uni oli hea.
Me ei teadnud mitte midagi mõrvaritest, pervertidest, pedofiilidest ja mis põhiline – võukidest. Tõsi – meie külas elas ja elab praegugi naisterahvas, sünni poolest ja nime poolest, kes on küll eelistanud elada rohkem nagu meesterahva rollis ja meesterahva riideid kandes, aga see ei seganud kedagi.
Aili Viitargi kirjeldas oma legendaarses “Kummelimurus”, mis veidi libedam ja lihtsam lugemine kui Tammsaare igikestev võitlus kraavide ja kõige muuga, üht Täkk-Annet, kes oli sündimise poolest tüdruk, aga lapsi ei saanud ja see polnud Anne enda süü. Eks aeg-ajalt loodus viskab vimkasid sisse. Ja siis ühtäkki läks midagi kuskil valesti. Millal, kus, kelle mahitusel ja miks, ei pannud tähele, aga järsku oli käru kraavis kummuli… Kõik jalakajuured ja pohlavarred olid mingeid võuke täis.
Vaatan Youtubes ikka igapäevaselt ka mõne Charlie Kirki lühema või pikema video. Charlie oli kõike seda, mida üks poliitik peaks olema: julge, aus, otsekohene, intelligentne, joviaalne, sõnaosav ja ka ilus vaadata, ehkki see pole oluline. Jürgen Ligi arvates on. Ehkki tal on imelik maitse minu arvates. Öelda Eesti ühe kauneima naise kohta: te pole ilus kah! Ja siis seda lauset eitama hakata. Jürgen, järsku ostate prillid?!
Charlie istus igapäevaselt laua taga nondesamade võukidega, siis veel inimestega, kes tahtsid rääkida sooideoloogiast ja siis veel kahest esimesest kokku moodustunud hübriididega, kel ka vaimse tervise häired. Muudkui debateeris ja tõestas, väitles ja püüdis tekitada tervet mõistust seal, kus pinnast selle kasvama hakkamiseks eriti polnud.
Charlie oli hämmastav ja kannatlik noorkonservatiiv. Te kujutage ette, et teie vastas istub 190+ cm ja 130+ kg roosade salkus juuste ja helesiniste retuusidega isiksus. Mohäärkampsuni alt punnitab karvane rind ja retuusides, kahtlustan, see polnud rahakott või suitsupakk. Ja siis see isiksus karjub sellise keskmise linttraktori häälega, et ta võib menstrueerida ja sünnitada, see on tema õigus!!! Oeeh…
Riided riieteks, eks meil kõigil oma erinev maitse, aga muu… Ja Charlie istus ja väitles. Ja mitte kunagi tigedalt ega vihaselt.
Jää hüvasti, Charlie Kirk, aitäh Sulle kõige eest! Sina olid minu õnneliku lapsepõlve peegelpiltkehastus ja terve mõistus kaugel ookeani taga. Jäägu Sinu kannatlikkus ja teravus järgmistele põlvedele eeskujuks! R.I.P
Kadri Michelis
