“Ja minu najal vaid seisab / see terve tsirkus koos /Ma hoolsalt raamatuid täidan /areeni all büroos / Kui tahan peatub lõvi tallena siin / kui tahan kõik kolm karu minema viin / kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib…”
See Fixi laul iseloomustab väga hästi bürokraatia omavolist haaratud Eesti riiki. Riigis, kus ministrid ja teised võimutegelinskid ei võta millegi osas vastutust, on ka ametnikkond muutunud hiiglaslikuks ussipesaks, kust tavainimene ei leia ei õigust ega õiglust – talle irvitatakse tuima järjekindlusega näkku.
Hiljuti tahtis Riigikogu saadik Varro Vooglaid külastada üht komisjoni istungit, kuid teda ei lastud sinna. Kui saadik tegi asjapulkadele selgeks, et tema kui rahvasaadik tohib ikka minna küll ja täitsa seaduslikult, tõi komisjoni esimees välja “argumendi” – “puudub teadmisvajadus”.
Kujutage seda vaid ette – Riigikogu saadikul pole vaja talle lubatud toiminguid kuulda ega näha, sest “puudub teadmisvajadus”.
Üks ussipesa paikneb valimisteenistuses. Tuleb sinna kodanik kaebusega ja seda ei võeta vastu, öeldes “see pole mingi kaebus”. Edasi lihtsalt eiratakse inimest. Või siis selgitatakse üsna absurdsete põhjendustega, miks kaebust vastu ei võeta. Näiteks aegumise tõttu. Kuigi kaebuse peab esitama kolme päeva jooksul, teatab ametnik, et aeg hakkas jooksma e-valimiste algushetkest, mitte rikkumise tuvastamisest. Valetab, aga tee talle selgeks, eriti kui seadusi ei tunne.
Ametnikud panevad ülbe tuimusega kodanikke paika eiramise, teenindamisest keeldumise, rumalate väidete ja näkku irvitamisega. Edasi kaevata pole kuhugi, järgmine institutsioon ütleb, et see on võõras rida, nemad sellega ei tegele. Või siis käsivad tuua paberi, mida bürokraat ei kavatsegi välja anda. Politseisse või kohtusse minna ei saa, sest pole tõestust, et sinuga nii käituti. Tavakodaniku jaoks lõpeb kõik ummikusse jooksmisega.
Eestis on see juba karm praktika – bürokraatia paneb tavainimese paika ja teda ei saa kuidagi korrale kutsuda, sest seal on räige ringkaitse. Kaja Kallas irvitas Riigikogus kogu aeg: “Kui teile miski ei meeldi, pöörduge kohtusse, meil on õigusriik!” Samas teadis ta täpselt, et need asjad kohtusse ei jõua, aga kui peaks mingil moel jõudmagi, siis paneb kohus kodaniku veel ka omalt poolt paika ja ruineerib ta lisaks ka kohtutasudega.
Eestis on vastutamatus ja ringkäendus sedavõrd võimsad kindlused ehitanud, et kes jääb võimu toiduahelast väljapoole, ei saa enam mingitki õigust, vaid ta võib “liigse pretensioonikuse” tõttu hoopis ise politsei, prokuratuuri ja kohtu kaela saada. Kõigile naerdakse vaid näkku: meil on õigusriik! Muidugi on, aga ainult võimupättidele, kes saavad alati oma õigusriigi kätte.
Eesti läheb seda teed, kus poliitikat ei saagi enam demokraatia raames teha, vaid selle peab tänavatele viima. Kogu liberaalses ruumis on tänavapoliitika ainus vahend, mis veel võimureid mõjutada suudab, ja ka siis mitte iga kord, nagu Prantsusmaa on näidanud – seal lastakse ka miljonilistel meeleavaldustel lihtsalt ennast tühjaks joosta.
Päris Bastille`i vallutamiseni pole asjad veel läinud, aga kord tuleb seegi aeg. Liberaalne Euroopa pole juba ammu vabaduste kants, sealne totalitarism kehtestatakse piirava, jälgiva ja karistava seadusandlusega. Kui kõige selle vastu ei lähe tormijooksule rahvas, lähevad sisserännanud kolonisaatorid, kel on samuti omad pretensioonid.
Kunagi hakkavad pead veerema niikuinii…
Uued Uudised
