Järgmisel kolmapäeval kuulutab Norstat jällegi, et “Isamaa püsib kindlalt reitingutabeli tipus”, aga tegu on selge silmamoondusega, mille taga on üldpoliitilised “pahad päevad”, mitte erakonna “kiiduväärt” poliitika.
See, et Eesti 200 sai valimistel hea tulemuse (mis olnuks olemata, kui tollal juba küpsenud Lehtme ja Slava Ukraini skandaal oleks päevavalgele toodud), oli isegi oodatav, sest uued poliitprojektid leiavad poliitikas võhikute silmis alati tervitamist – kuigi praktika on näidanud, et peaaegu kõik karvastest ja sulelistest kokku pandud erakonnad põruvad ruttu.
Isamaa ootamatu edu aga on igasuguse vundamendita – tegu oli valimiskünnise piiril balansseeriva erakonnaga, kes ühines mistahes valitsusega, peaasi, et teda kutsuti ja riigipiruka juurde pääses. Sellel hetkel, kui Isamaa tõusma hakkas, polnud nad teinud midagi, mis olnuks selle aluseks – polnud muudetud poliitilist kurssi ega valitud uut juhtkonda. Isamaa edu kindlustasid hoopis erakonna-välised tegurid, partei jäi ise samaks.
Esimene asi, mis Isamaad tõstma hakkas, oli Reformierakonna ja Eesti 200 mandumine, kusjuures mõlema populaarsus kukkus poole võrra või enamgi, põhjuseks nii Vene-suunalised skandaalid kui ka katastroofiline, maksutõusudele ja rohepöördele suunatud majanduspoliitika. See tohutu toetajatevool pidi kusagile voolama ja kui varem voolas Reformierakond Eesti 200-sse tühjaks, siis nüüd oli ka see projekt auklik, tõeline Gruz 200, keda valija enam toetada ei taha. Sotsid on poliitikamaastikul selline nähtus, mis väga paisuda ei suuda, konservatiivsem valija marksiste ei taha, nii saigi Isamaa valijale “parketikõlbulikuks”.
Teine Isamaale soodus nähtus oli Keskerakonna lagunemine. Seal oli asi lihtne: kui valiti uut juhti, seljatas Kõlvart Kiige ja Keski eestikeelsel osal hakkas seal umbne, õigemini, neil kadus karjäärilootus ja nii nad laiali kadusidki, kes Isamaasse, kes sotsidesse, viies ka hääled kaasa. Kuigi Jüri Ratas olevat populaarne suunamudija, on täiskasvanud valijal siiski paha vaadata, kuidas selgrootu poliitik poolvenemeelsest kambast isamaalaste sekka suundus.
Või mis isamaalased needki on, ka Isamaaliit lahustati omal ajal Res Publica poolt ära, nüüd lisandus sinna veel ka Keskerakonna hape ning Isamaa on üha rohkem Eesti 200 nägu, kuhu voolasid vanasti kokku kõik endised, sealhulgas ka IRL-i eksjuht Tsahkna ja roheliste reetja Izmailova. Nii toimubki pidev tormamine ühest erakonnast teise, vastavalt sellele, kus on leem rammusam.
Isamaa on nagu Piibelehe ja Vestmanni heitluses hetkel peal, aga ilmselt mitte kauaks – kui erakonnas on veidigi mõistusega inimesi, saavad nad aru, et kui keegi peavooluerakondadest ennast kokku võtab ja leiab mingi võtme enda populaarsuse taastamiseks, hakkab Isamaa kiiresti kõhnuma ja kukub sinna tagasi, kus on Eesti 200 juba ees. Põhjus on üks – praegust tugevat populaarsust ei ehitanud Isamaa ise üles, vaid see kujunes hetke poliitilise olukorra tõttu nii.
Urmas Reinsalu peab aegsasti patju tagumikku alla siduma, sest kukkumine tuleb ränk ja ega selgroota Jüri Ratas Isamaad ka suurt ei päästa. Kaks populisti võivad koos midagi ära teha, aga kunagi saab valija aru, et need ei ole uued hobused, vaid äraaetud poliitkronud.
Isamaa on olnud Kaja Kallase lemmikloom ja pole võimatu, et ta poliitperekonna kutsel jälle saba liputama hakkab, ja ilmselt maksab kord kätte ka reeturlikkus – Isamaa ja Keski hävitasid koos seni kehtinud parlamentaarse reegli, et Riigikogu teise aseesimehe koha saab suurim opositsioonierakond.
Uued Uudised
