Eelmisel nädalal esitas veteranpoliitik Liia Hänni äärmusrühmituse Femininisteerium toel ettepaneku “triibulisteks nimekirjadeks” kohalikel valimistel ehk naiste ja meeste võrdsuse põhimõtte rakendamiseks. Nagu teiseski kohas, ettevõtluses, tahetakse taas sooline võrdsus kompetentsist kõrgemale seda.
Kui Kaja Kallas ja Kersti Kaljulaid esitlesid oma “päikesetõusuvalitsust” soovitasid targemad naised mitte rõhuda naiste esindatusele, sest siis on ka ebaõnnestumised kohe naiste omad. Nüüdne üleskutse tuli väga ebasobival ajal: palju räägitakse “Ukraina-kangelannast” Johanna-Maria Lehtmest, kelle “edu” plahvatas kohe pärast valimisi; “kõrge euroametnik” Kaja Kallas tegi just äsja enda margi täis uskumatu võhiklikkusega ajaloos; minister Kristina Kallas kasutas finantsolukorra selgitamiseks üsna fekaalseid väljendeid, Karmen Joller nõuab massilist suusulgemist ning Liisa Pakosta soov vanglaid Rootsis paugutanud moslemivangidega täita on ühiskonna “vinguma” pannud.
Või nagu ütlevad mõttetargad, pole naised ei paremad ega halvemad meestest, seega eelistaks ehk poliitilist kompetentsi?
Kaks vasakglobalistlikku parteid, sotsid ja E200 meelitavad naisi oma ridadesse kandideerima ja samuti nende poolt hääletama. Naised toetavadki traditsiooniliselt vasakparteisid, sest nood on naisõigusluse endale monopoliseerinud, õigemini selle äärmusvariandi, radikaalfeminismi. Reformierakond küll räägib neist nimekirjadest, aga mitte valjusti, sest neil on naisi mõnitav Jürgen Ligi ja samas lapsesuiselt taas läbi kukkunud Kaja Kallas liiga halb reklaam.
Vasakpoolsed ei vaja rahulolevat ja õnnelikku naist, nad vajavad naiskomissare ja -tšekiste ning amatsoone barrikaadidele. Vaadake kasvõi seda, mida nad siingi pakuvad: kliimavõitlus, LGBT “õigused”, sooline palgalõhe ja kõik muud naiste väidetavad diskrimineerimised, loomakaitse, migrantide õigused jne, jne, saab põrgata ühelt barrikaadilt teisele ja kogu aeg kedagi rünnata. Saab olla maruvihane vihaõhutamise peale…
Radikaalsed naisõiguslased ei taha naistele võrdsust meestega, vaid sarnasust, ühtesulamist sootuks massiks. Seesama seltskond ju toetab LGBT raames soovahetust ja sooneutraalsust, mehelikkust nii soengus kui riietuses (samas kui liberaalsed mehed kannavad kõrgeid kontsi ja retuuse). Naiste võrdsus hääbub sellesse, et nad on äravahetamiseni sarnased meestega, keda painutatakse samas naiselikkuse poole.
Tänapäeva naistes tapetakse kõik, mis on õrn ja ilus, sest naise ilu on ohtlik – inspireerib mehi olema mehelikud! See on päris räige ideoloogia, muuta naised mittenaiselikuks ja mehed mittemehelikuks, ja nad siis kokku sulatada.
Naised võiks kandideerida hoopis konservatiivide nimekirjades. Päris triibulisi nimekirju seal ei tehta, aga poliitiliseks karjääriks on teed küll lahti ning kaitsta saab naiselikkust, mitte sooideoloogiat. Vaadake vaid tänast Euroopat: “paremäärmuslasi” juhivad paljudes kohtades naised, Itaalias on nende juht Giorgia Meloni koguni peaminister. Marine Le Pen on Prantsuse rahvuskogu juht, Alice Weidel juhib Saksa AfD-d, Põlissoomlaste liider Riika Purra on Soome rahandusminister ja asepeaminister Petteri Orpo valitsuses…
Konservatiivide juures on hea see, et seal saavad naised jääda naisteks, võidelda naiste bioloogilise missiooni nimel, kui tahetakse olla naine, abikaasa ja ema, nad saavad kogeda tõeliste meeste toetust ja imetlust. Seal ei pea naised endalt küsima, kas nad said poliitilise positsiooni seetõttu, et neid pandi soolise võrdsuse nõude tõttu nimekirjas kompetentsematest ettepoole.
Vasak- ja liberaalsete jõudude juures on naistel veel üks takistus: kuna nimekirjad on naisi täis, tuleb kandideerimisel võistelda endasugustega. Eestist Brüsseli võimukoridoridesse kolinutel on olnud vastas teised naised ja konkurents pole sugugi väiksem kui kandideerides meestega. Ja on veel üks häda – kui kõik kandideerivad naised on edasi pääsenud soolisel alusel ehk triibuliste nimekirjade järgi, siis võib üldkompetentsiga päris niru lugu olla.
Euroopas on kaks kõrget naispoliitikut, kes on põhjustanud kannatusi kõigile eurooplannadele. Nendeks on süürlasi ja teisi migrante Euroopasse kutsunud Saksamaa kantsler Angela Merkel ning massimigratsiooni ergutav Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen. Mõlemad on ka “sõjapistrikud”.
Merkel kutsus 2015. aastal kohale moslemimehed, kes juba 2016. aastavahetusel korraldas Kölnis ja teistes Saksa linnades euroopalike naiste massikäperdamise, nn taharrush gamea. See oli alles kannatuste algus, migrandid on naisi tapnud, vägistanud ja igat väärkohelnud. Ursula von der Leyen, kes Saksa kaitseministrina relvitustas Bundeswehri, juhib siiani massirännet Euroopasse.
Paraku on massiimmigratsioon toimumas just naiste enamuse toel. Pole ju saladus, et vasakpoolsetele on hääli andmas just naised. Islami survega Euroopas saavad mehed hakkama, aga naiste õigused ja turvalisus saavad tugeva tagasilöögi. See on sajandi jagu tagasiminek aegadesse, mil naised hakkasid alles meestega võrdseid õigusi saama.
Mis aga puutub “triibulistesse nimekirjadesse, siis kui neid surutakse peale sellise jõuga, siis kukub algatus läbi. Kõigi vägisi tehtavate asjadega on nii läinud.
Uued Uudised
