Julgeolek ja riigikaitse on – eriti tänases olukorras – teema, mis puudutab meid kõiki. Ma poleks antud artiklit kirjutamagi hakanud, kui avalikkusele poleks juba ammu püütud selgeks teha, et tehtu ja senise kaitseväe juhataja kritiseerimine vähendab kaitseväe usaldusväärsust, kodanike kaitsetahet ja olevat suunatud kaitseväe kui institutsiooni vastu. Sellised väited on enam kui naeruväärsed. Martin Herem võib endast arvata, mida soovib, kuid tema pole institutsioon. Ta pole ka eksimatu ega kriitikavaba ning vastupidiselt tema väidetele on kõik ettepanekud ja kriitika olnud alati ajendatud soovist tugevdada Eesti kaitsevõimet.
Kuulates pea- ja kaitseministri kaitseteemalisi avaldusi, siis lähtuvad nad kaitseväe juhataja ekspertiisist ja nõuannetest. Nii peabki olema. Paraku on sellega probleeme. Kes soovib senise kaitsejõudude juhataja ekspertiisist ja strateegilise planeerimise oskusest või õigemini selle puudumisest selgust saada, heitku pilk kasvõi 2021. aasta detsembris, vahetult enne Ukraina sõda, vastu võetud arengukavale, ja vaadaku, mis seal on ja mida pole. See oli muuseas aeg, mil me juba teadsime, et sõda tuleb.
Ma ei hakka rääkima aastaid kestnud arusaamatust keskmaa õhutõrje, soomusvõimekuse jt vajalike võimekuste tõrjumisest ega sellest, kas ära antud relvastuse asendamiseks hangete tegemine lubab kohe väita, et kõik soovitu oleks justkui olemas jne. Puudutan vaid ühte teemat – NATO liitlasbrigaadi (3000–5000 inimest) alalist kohalolekut Eestis.
Sellele on ühiskonnas erinevatel põhjustel nii pooldajaid kui ka vastaseid. Martin Herem kuulub viimaste hulka. Kaitseväe juhataja nõuanne on olnud, et liitlaste brigaad ei pea alaliselt Eestis paiknema ja seda lihtsal põhjusel: «Osa riike on valmis panema sadu miljoneid taristusse, et hoida oma riigi territooriumil liitlasvägesid, osa riike on valmis hoidma tuhandeid oma sõdureid koos perekondadega võõras riigis. Meie oleme otsustanud, et me teeme teist moodi, me investeerime rohkem raha sõjalistesse võimetesse ja harjutame selle brigaadi siia tulemist.»
Esmapilgul tundub põhjendus adekvaatne. Raha! Tõepoolest, viissada miljonit on suur summa, mille eest saaks vajalikku relvastust hankida. Kui vaadata aga lähemalt, siis pudenevad need argumendid põrmu ning saame selgeks, miks Läti, Leedu, Poola, Rumeenia jt riigid eelistavad liitlaste püsivat kohalolu. Sugugi mitte selle pärast, et nad oleksid rumalamad kui meie ja tahaks lihtsalt raha raisata.
Aga räägime siis rahast. Alustame taristust, sh majutus jne. Tegemist ei ole vaid kuluga, see on investeering, mis toob tulu. Taristu ja muu rajamine annab tööd meie ehitusfirmadele, ehitusmaterjali ja mööblitootjatele, müüjatele, projekteerimis-, kütuse- ja logistikafirmadele jne. See annab tööd sadadele, kui mitte tuhandetele inimestele. Need sajad miljonid jäävad Eestisse ning annavad ka riigile märkimisväärse maksutulu.
Kõnealused kuni 5000 inimest ja pereliikmed on tarbijad, kes toovad Eestisse raha. Võidavad põllumehed, toidutootjad, toitlustusfirmad, kaubandus-, teenindus-, meelelahutus-, energia-, kütuse-, transpordisektor jne. Nende siinolek annab sadadele ja enamatelegi meie inimestele tööd ja toob igal aastal riigile märkimisväärset maksutulu.
Suurbritannia on lubanud paigutada Eesti kaitseks kriisiolukorras «raske» mehhaniseeritud ehk soomusbrigaadi, mis saab olema kõige paremini relvastatud osa äsja asutatud NATO Eesti diviisist. Brittidel on kaks sellist brigaadi, mis moodustavad osa 3. diviisist. Reformikava kohaselt varustatakse need uute Challenger 3 tankidega, Ajaxi soomustatud lahingumasinate ja Boxeri mitmeotstarbeliste soomustatud lahingumasinatega. See tõstab brigaadi lahinguvõimet veelgi. Brigaad on varustatud moodsate tankide, soomukite, suurtükkide, pikamaa raketisüsteemidega, keskmaa õhutõrjega, pioneeritehnika, meditsiini varustuse, logistikasüsteemidega, sidevahendite ja luureseadmetega ning muude toetavate süsteemidega. Lisaks kogu võitlejate individuaalvarustus, alates mundritest kuni automaatide, kuulipildujate ning tanki- ja lühimaa õhutõrjerelvadeni välja. Kõik see maksab väga palju.
Aga veel. Ajateenistus kestab Eestis 8–11 kuud. 5000 sõduri väljaõppele ja hilisematele reservõppekogunemistele kulub märkimisväärne summa. Ka minu kui kaitseliitlase ja reservohvitseri väljaõppele kulus kindlasti suur summa. Kuid veelgi rohkem kulub professionaalsetele sõduritele, nagu on Suurbritannias. Neid me välja õpetama ei pea. Vastavad kulutused on inglastel juba tehtud. See kujutab meile märkimisväärset kokkuhoidu kaitseelarves ja võimaldab panustada täiendavate ajateenijate väljaõppesse või relvastuse hankimisele.
Kõik eespooltoodu tuleb rahaliselt plusspoolele kirjutada. Inglise brigaadi varustuse ja sõdurite väljaõppe maksumust on raske täpselt hinnata. Arvestades avalikkuses toodud erinevate relvasüsteemide maksumust, räägime me miljarditest eurodest. Elementaarne aritmeetikagi näitab, et väidetavalt kokku hoitava viiesaja miljoni euroga ei suuda me ligilähedaseltki sellist relvastust endale hankida. Eestile oleks liitlasbrigaadi alaline kohalolek rahaliselt väga kasulik. Kuid see pole kaugeltki kõik.
Rahast veelgi olulisemad on strateegilised ja julgeolekuaspektid, sest Eesti on rinderiik. Olgem ausad, isegi brigaad ei pruugi tõsises kriisis olla piisav, kuid selle alaline kohalolek toimib märkimisväärse heidutusena ja aitab kaasa stabiilsusele ja julgeolekule terves meie regioonis. See võimaldab meil liitlastega teha tihedamat koostööd, harjutada koos ja koolitada oma jõudusid. Soomusbrigaadi formeerimine ja kaugelt siiatoomine võtab kallist aega, mida meil kriisiolukorras ei ole, isegi kui eelhoiatus on saadud ja osa varustusest eelpositsioneeritud. NATO liitlasbrigaadi kohalolek tagab kiire ja kohese reageerimise Venemaa rünnaku korral. Kõige kriitilisem on just rünnaku algmoment, millest sõltub, kui kaugele vaenlase väed jõuavad. Kuna Eestil puudub strateegiline sügavus, nagu Ukrainal, on ülioluline peatada vaenlane kohe eos. Ilma raskerelvade ja valmisolekus liitlaste brigaadi siinolekuta on see äärmiselt raske või pea võimatu.
Just heidutuse, julgeoleku ja kohese kaitsevõime tugevnemise aspektid on meie jaoks olulisimad. Ega teised rinderiigid asjata liitlaste alalist kohalolu soovi. See on nende majandusele, julgeolekule ja kaitsevõimele kasulik. Aga kellele on kasulik, et Eesti seda ei taha?
Brittidega sõlmitud kokkuleppe täitmisele võib tekkida terve rida takistusi. Nagu nimigi ütleb, on «raske» mehhaniseeritud brigaadi ja selle varustust raske kiiresti teisaldada. Sõjaolukorras soomusbrigaadi toimetamine Eestisse, kui terve Eesti ja ümbritsev Läänemeri on Vene raketi- ja õhulöökide ulatuses ning maismaaühendus puudub, on äärmiselt keeruline. Kui mingit muutust ei tule, siis kärbitakse 2025. aastaks Briti armeed 83 000 võitlejalt 73 000-le. Võrreldes 2010. aastaga (102 000 võitlejat) on britid oma sõjaväge kärpimas kolmandiku (28 protsendi) võrra. Ning lõpetuseks veel üks risk – uute konfliktikollete tekkimise tõenäosust ja Briti välismissioonide rohkust arvestades võivad Eestile eraldatud üksused kriitilisel hetkel olla maailma muudes kohtades või rakendatud juba Briti saarte endi kaitseks. Parem, kui nad on juba siin. See on eriti oluline tänases geopoliitilises olukorras, kus me peame olema valmis kõige hullemaks.
Kokkuvõttes on nii strateegilises, riigikaitselises, julgeoleku kui rahalises mõttes liitlaste soomusbrigaadi alaline paigutamine Eestisse ainuõige ja vajalik. Valitsus peab tegema kõik, et saavutada brittidega uus kokkulepe, mis paneks Kremli sõjapistrikud kaks korda mõtlema, kas ikka tasub meile kallale tikkuda. Õnneks on meil tulemas uus kaitseväe juhataja, kelle nõuannetele me saame juba varsti tugineda.
Henn Põlluaas, riigikogu liige (EKRE)
