“Tänavune suvi on olnud eesti inimestele erakordselt helde. Nii ilma kui koduaedade saagi poolest. Saab talveks sisse teha, hängida mere ääres ja terrassidel, elada korrakski hetkes ja kujutada ette, et see jääbki nii.
Mida teevad suvel opositsioonipoliitikud? Muudavad samuti maailma paremaks, kasvatades tomatit, kurki, kartulit, tilli ja suvekõrvitsat. Edendavad kultuuri- ja seltsielu, käivad rahva hulgas, kohtuvad tavaliste eesti inimestega, kuulavad nende muresid ja hirme tuleviku ees. Mida on hoolimata soojast suveilmast ja näilisest vaikelust enneolematult palju.
Mida teevad suvel koalitsioonipoliitikud? Tundub, et istuvad kusagil pimedas punkris ja hauvad üheskoos musti ja kurje plaane, kuidas järjekordset maksu kehtestada, mil määral olemasolevaid tõsta, millises valdkonnas toetusi ära kaotada, kellel toetusi vähendada, millist senini tasuta teenust tasuliseks muuta, millist järjekordset kliimanõuet ja piirangut millises majandussektoris eriti tapvalt rakendada, kuidas inimeste üle suuremat kontrolli kehtestada, kuidas inimeste tegutsemisvabadust ja motivatsiooni ruineerida, piirata sõna- ja mõttevabadust, kuidas tõlgendada suvaõiguslikult põhiseadust, nagu parasjagu kasulik on.
Siis veel – kuidas autoomanikke veelgi rohkem kiusata, kuidas maainimesed liikumisvahenditest ilma jätta ja nad seeläbi sunnismaisteks muuta, kuidas elektrihinnad tarbijatele kosmilistesse kõrgustesse tõsta, et elekter muutuks lõpuks vaid puhtaks ja elitaarseks luksuskaubaks, kuidas oma partei parematele poegadele ja tütardele kindlustada selle kõige juures enneolematult hea äraelamine, luues massiliselt uusi töökohti parteibroikudele, milline uus ministeerium selleks asutada, milline järjekordne võrdõiguslikkuse, jätkusuutlikkuse või kerksuseamet tekitada, et omade toiduahel ikka elaks ja õitseks.
Valitsejate plaanid – ühe lausega
Loomulikult vaadatakse,
** millisele järjekordsele riigile jälle sadade miljonite eest välisabi anda, et võõrsil saaks ehitada koole, lasteaedu, sildu, teid ja arendada digiriiki,
** milliseid relvi veel ära anda või teistele osta,
** millistele välismaistele ettevõtetele anda õigus tulla kontsessioonilepingu alusel maapõuest kaevandama ja välja vedama meie maavarasid, kellele omade hulgast seejärel maavarade müügist saadud miljardid kätte mängida,
** millised järjekordsed koolid maapiirkondades sulgeda, mismoodi senised eesti lastele mõeldud koolid veelgi rohkem venelaste ja immigrantidega üle ujutada,
** kuidas meie lapsed ja noored üha enam kliima- ja soosegadustesse ajada, kuidas kiiremas korras transseadused vastu võtta, et bioloogilised mehed pääseksid ometi legaalselt naiste ja tüdrukute duširuumidesse,
** kuidas meie vanglaid teistest riikidest pärit kurjategijatele välja rentida,
** kuidas kütuse ja toiduhinnad tõsta kõrgeimaks kogu Euroopas, kuidas inflatsioon taevasse kerida,
** kuidas järjest mõttetumasse Rail Balticu projekti tuimalt maksumaksja raha edasi taguda, peaasi, et omad joped palgal oleks ja keset põlde betoonmonstrumitest viaduktid kerkiksid, mis iial mitte kedagi mitte kuhugi viima ei hakka,
** kuidas meie ilus mereala jäledaid hiidtuuleveskeid täis pikkida, mis kuuluvad välisinvestoritele, kuid mille tegutsemise tagaks eesti inimene oma rahakotist hiiglaslike võrgutasude näol,
** kuidas ettevõtjatelt sõjamaksu ettekäändel viimanegi tulu ära võtta ja nad pankrotti ajada,
** kuidas ettevõtlikum osa eesti rahvast üldse Eestist ära ja mööda maailma laiali peletada,
** kuidas kontrollimatuid e-valimisi veelgi enam arendada, et igavesest ajast igavesti ise võimul püsida,
** kuidas tülikat konservatiivset mõttetiiba vahendeid valimata maha suruda, lõhestada ja sildistada, et välistada igasugune alternatiiv kõikidele neile kurjadele plaanidele, mis eelpool üles said loetud.
Kindlasti on neid koalitsioonipoliitikute peades sündinud ideid veel, millest me midagi ei tea, aga sügisel kohe kuuleme, kui ministeeriumite vaikuses sündinud eelnõud riburada riigikokku hakkavad jõudma.
Riigikohtult saadud riigikogu enesekorraldusõiguse blankoveksel mingit opositsiooni vastuvaidlemist ei tolereeri, tülikamad elimineeritakse koostöös meediaga, nimetades neid räuskajateks või lihtlabaselt Kremli käsilasteks ja sellest tänapäeval piisab. Ennast saab koalitsioon ju alati nimetada lääneliku demokraatia ja vabaduse kandjateks, edendajateks ja ka sellest piisab.
Narratiiviloome ja propaganda ülimuslikkusele keegi pidurit tõmmata ei julge. Ehk võibolla siis, kui reaalne elu on tuntavalt ja silmnähtavalt midagi muud, aga siis on ilmselgelt juba hilja.
Suvi kestab veel…”
Helle-Moonika Helme
