Hääbuvad impeeriumid on läbi ajaloo elanud illusioonis nagu kestaks nende õitseaeg igavesti. Selle tulemuseks on omaenda võimete ja võimaluste ülehindamine, mis viib neid veelgi sügavamatesse kriisidesse. Mida kehvemaks läheb olukord ja mida kiiremaks allakäik, seda kõlavamaks ja pompoossemaks muutub enesekiitus ja propaganda.
Seda enam tegeletakse päriselu paremaks muutmise asemel ideoloogilise asendustegevusega, seda enam püütakse elus hoida veel viimaseid õitseaja riismeid totalitaarsete võtetega. Kuni lõpuks ei ole enam võimalik asfaldiauke täita propagandaga peegelsiledast teest. Siis tuleb püüd sulgeda nende suud, kes üritavad rääkida tõde.
Kui ka see enam ei õnnestu, kui enam ei ole impeeriumi alamatele võimalik pähe määrida jaburaid ideoloogiaid ning rahulolematus paisub liiga suureks, jätkub hääbuval ja jõuetul impeeriumil enne lõplikku kokkuvarisemist alati jõudu, et maha suruda rahvas ja vangistada konkurendid, kes pakuvad lahendusi olukorrast väljatulemiseks.
Nii kaua, kuni riigil on veel ressurssi ja võimalusi, et kinni maksta toiduahelaid ja väärideoloogiast kasusaajaid, jätkub vähemalt eliidil vahendeid elada illusioonis, et kõik on hästi ja elame parimas võimalikus maailmas.
Õnnitlesin peaminister Kristen Michalit selle hääbuva impeeriumi vaimus kõne eest, mille ta pidas Reformierakonna kolmekümnendal sünnipäeval. Sest nii reaalsest elust irdunud juttu ei ole ükski Eesti poliitik siiani ajanud. Selliseid kõnesid sai viimati kuulda nõukogude ajal, kui Leonid Brežnev parteipleenumitel rääkis nõukogude rahva õitsvast olevikust ja tulevikust, olgugi et ümberringi kõik kokku varises, poed olid tühjad ning rahvas kakles töökollektiivides jagatavate Brežnevi pakikeste pärast, kust teinekord võis kohustusliku propagandakirjanduse kõrval saada ka paki viinereid ja viis mandariini.
Juhtusin nägema ka ühte Ursula von der Leyeni kõnet, kus ta enesekindlal ja võimukal häälel raporteeris Euroopa valitud tee ainuõigsusest, sellest, kuidas nüüd on eriliselt vaja kõigi ettevõtjate ja kodanike pingutusi, et ellu viia European Green Deal ehk dekarboniseerimisprogramm, kuna just see viib Euroopa majanduse õitsengule ja toob kaasa enneolematu heaolu, elu puhtamas ja paremas maailmas.
Digitaliseerimine, innovatsioon, jätkusuutlik areng, energeetiline ja maavaraline sõltumatus, start-upid, vabadused, demokraatia ja need teised kõlavad ja õõnsad sõnad. Me ei tohi väsida! Me ei tohi peatuda! Veel veidi ja Euroopa rahvad saavad elama parimatest parimas maailmas!
Tegelikkus aga on, et Euroopa riigid ja rahvad vaesuvad, Euroopa majandus on kokkukukkumise äärel, põllumajandust ja toidutootmist hävitatakse jõhkrate regulatsioonidega, finantskriisis pööritatakse järjest rohkem laenuraha, tõstetakse makse, vähendatakse lihtinimeste toetusi, samas trükitakse raha juurde ja seda jagatakse heldelt ideoloogilistele suurprojektidele, kõigile, kes on osavalt nihverdanud end nn rohelistesse äridesse, energeetika arendamise valdkondadesse, immigratsiooni mahitamisse, nüüd ka veel suuri kasumeid tõotavasse relvatööstusse.
See kõik järjest vähenev ressurss saab osaks siiski vaid neile, kes impeeriumile ja selle juhtidele kiidulaulu laulavad ja neid poliitiliselt toetavad. Sest see on veel ainus võimalus ellu jääda ja impeeriumi hääbuvast hiilgusest osa saada. Mis sellest, et päriseluga, päris maailmaga, riikide ja rahvaste heaoluga pole sellel kõigel enam suurt midagi pistmist.
Eliidi jaoks piisab, kui korrutada, et me elame paremini kui kunagi varem. Ja saada vähemasti isiklikku heaolu ja kasu, kuniks elu kestab.
Enesepettus on muidugi magus, aga see ei saa kesta igavesti. On reaalsuskontrolli aeg.
Ühiskonnas see juba käib. Nii Euroopas kui Eestis. On ka pikalt võimul olnud poliitikutel aeg silmad lahti teha. Ajalugu muidugi kinnitab, et hoolimata kõikidest hoiatavatest märkidest oskab valitsev poliitiline eliit reaalsuskontrollile alati jalgu jääda. Ja lõpuks on rahvad need, kes nad areenilt pühivad.
Helle-Moonika Helme (EKRE)
