Postimees kirjutab, et “Läänemaailma muutunud hoiakud võimaldavad täpset ja ausat arutelu Sinimägede lahingutest. Tundub, et Sinimäe 1944. aasta kaitselahingud hakkavad viimaks ometi leidma Eesti ajaloos väärilist kohta. Kartes Venemaa propagandat ja Lääne partnerite mittemõistmist, oleme seda olulist Teise maailmasõja episoodi häbenenud ning aastaid on tähtpäeva meenutamine ja memoriaali korrastamine olnud pigem vabatahtlike asi. Nüüd on olukord loodetavasti muutumas.”
Vaadakem nüüd lähiajaski natuke tagasi! EKRE on igal aastal käinud kõigest materdamisest hoolimata Sinimägedes, ka Mart Helme on seal pidanud kõnet. Ja kuidas on käinud iga jumala kord pärast seda üks katkematu hurjutamine ja osalejate süüdistamine natsismis. Täpselt sedasama on teinud ka Venemaa ja vene propaganda.
Teisisõnu, meie rahvuslaste mõnitamises, hurjutamises ja natsideks tituleerimises on kõik poliitilised jõud astunud täpselt sama ja ühte jalga Venemaaga.
Kes siis on olnud need kõige suuremad Vene käsilased Eestis? Kes koos Vene propagandaga püüdsid rahvuslikke ja päriselt Eesti eest seisvaid jõude elimineerida ja äärmuslasteks suruda?
Kes koos lääne liberaalidega täitsid täpselt sama vene propagandanarratiivi tellimust – Eesti rahvusriigi eest seisjaid maha materdada, süüdistades neid natsismi propageerimises.
Liberaalid, kelle põhivaenlane on tegelikult eesti rahvas ja eesti rahvusriik, on täitnud suurepäraselt üheaegselt nii Putini ja Kremli unistusi kui ka euroliberaalide korraldusi rahvuslased välistada ning võimult nii kaugele hoida kui võimalik.
Kaja Kallas (ja nüüd ka Kristen Michal) – EKREga koostööd ei tee – on olnud parim Vene propaganda tööriist üldse. See on olnud kasulik üheaegselt nii Kremlile kui Brüsselile.
Ja samal ajal loomulikult kahjulik Eestile.
Mis omakorda viib tõdemuseni, et kõik, kes siin aastaid manasid Sinimägedes toimuvat, surusid kõigile osalejatele otsaette natsimärki, kasutasid seda poliitilises võitluses ja rahvusriigi ideaalide allasurumises, on kahjustanud Eesti riiklust ja teinud seda eesmärgipäraselt ja teadlikult. Ja mis kõige olulisem – järginud Venemaa ideoloogilisi huve ja võibolla et isegi täitnud ida poolt tulevat tellimust.
Samasse võtmesse mahub loomulikult ka Lihula samba lõppematu ja rahvuslikke jõude aastaid represseerinud saaga.
Helle-Moonika Helme, EKRE
