Mingi seltskond on jõuga ellu viimas oma sõgedaid ideoloogiaid ja selle nimel üle sõitma siis kõigest, mis siiani olnud meile kõigile oluline nii sõnas kui teos. Need on loodus, keskkond, ökosüsteemid, kohalikud kogukonnad, inimesed, kohalikud omavalitsused. Kõik selle nimel, et oma jõhkralt loodust saastavaid, reostavaid, õõvastavaid, kohutavalt kalleid ja lõppkokkuvõttes ka kohutavalt kallist elektrienergiat tootvaid monstrumid meie rannikualadele ja merre paigutada.
Just tuli uudis, kuidas rändlindudest järjest vähem ja vähem jõuab elusana sihtkohta. Mõni ime, kui nende teel üle Euroopa lennates on suured hakklihamasinad elektrituulikute näol, mis on üles seotud just rändlindude lennuteele! Ja see on saanud juhtuda ilmselgelt just nimelt selle pärast, et roheideoloogide ja tuulikuärimeeste lobi ja hoolimatus on viinud igal pool selleni, et nende ärimudeli ja hiigelkasumite nimel sihilikult ei tehta enam kusagil keskkonnamõjude analüüse ega spetsialistide ega kohalike kogukondade kaasamisi. Ja selle tulemus on, et maismaal võetakse maha metsad, hävitatakse loomade ja lindude väljakujunenud elupaigad, välja kujunenud ökosüsteemid ja kõik selle nimel, et püstitada tohutuid, suuri loodusressurssi raiskavaid tuulikuid sinna asemele.
Ja mille nimel? Ikka kõik vaid sõgeda ideoloogia, kellegi ülisuure äri edendamise nimel. Ja seda kõike looritatakse muidugi juttudega paremast keskkonnast, puhtamast energiast, ilusamast tulevikust, kliima päästmisest, helgemast homsest ja millest kõigest veel. Aga vastu vaatab inetu äri, inimeste, loomade, lindude ja pisimategi ökosüsteemide elusosade õigustest ülesõitmine. Kahetsusväärselt on ka riigid ja riigijuhid ühinenud selle sõgeda ja jätkusuutmatu majandusideoloogiaga ja tegelikult rikuvad kõiki endale võetud kohustusi oma riigi kodanike, eluslooduse ja keskkonna hoidmisel.
See meretuuleparkide rajamine, mille praegune valitsus on seadnud prioriteediks, on samasugune sõge jooks silmad pärani kinni. Jooks üle meie inimeste arvamuse, vajaduste ja murede. Jõhker jooks üle looduse ja keskkonna. See on hoolimatu ja ühe väikese kliki suurte ärihuvide nimel meie elukeskkonna ohverdamine altarile, mida valelikult ja ideoloogiliselt nimetatakse kliima päästmiseks. Ja lisaks ei jää see toodetud elekter üldse Eestisse, vaid see läheb siit minema. Kaja Kallas, elektrimolekulid lähevad siit minema, aga saaste, see jääb meile.
Ja vabandust, kuidas päästab kliimat see, et nende tuulikute tootmiseks kasutatakse tohutult loodusressurssi, uputatakse merre miljoneid tonne betooni ja kusagil maailma nurgas toodetakse hiigelmõõtmetes fiiberplastist tuulikulabasid, mida siis transporditakse öösiti kümnete saateautode saatel ühekaupa läbi magavate linnade ja asulate? Nendest pärastisest utiliseerimisest ma parem ei räägigi.
Ja kuidas aitab see midagi päästa või säästa, et meie merealad antakse ära välismaistele suure haardega konsortsiumitele, kes sinna siis hakkavad merepõhja sisse raiuma mitme teletorni kõrgusi hiigelmonstrumeid. Kusjuures ei ole sugugi vähetähtis, et kogu see ala piiratakse hiljem julgeolekule viidates ehk et meie inimestel, kaluritel ja kõigil, kes tegelevad ettevõtlusega, mille tulu tuleb merest, neil ei ole enam õigust siseneda meretuulepargialale.
Need on väga põhimõttelised argumendid, aga ometigi sõidab see valitsus, kelle juht muuseas on varasemalt olnud tuuleenergiaettevõtete lobi vedamas, on saanud sellest isiklikku kasu, see valitsus, kes esimesena lõi kohutavalt raiskava ja mõttetu Kliimaministeeriumi, kes nüüd mitte ainult ei survesta meid tuuleparkide osas, vaid sisustab kõiki seadusi täieliku …
Ma võtaks lisaaega täieliku mõttetustega, mis teevad meie inimeste elu kas raskeks või võimatuks, see valitsus, kes sunnib oma taastuvenergia hiigelprojektidega, mis nõuavad valmimiseks sadu miljardeid, Eesti rahvast nii energia kui ka üleüldisesse vaesusesse. Ometi sõidab see valitsus häbematult ja küüniliselt üle kõigest, kes juba on oma hääle kuuldavale toonud kogu selle hulluse vastu, mis ilusate sõnade varjus tegelikult hävitab meie keskkonda, meie loodusressurssi ja meie elukeskkonda.
Ja kui olete näinud neid südantlõhestavaid videoid, kus rändlinnud lendavad parvede kaupa meretuulikutesse ja maanduvad verise sulepuruna merre või kus merikotkad, kaitsealused linnud, saavad vihisevatelt labadelt vigastavaid õhulööke, nemad ei saa enda eest kõneleda. Ka looduskaitsjad on vait, räägib ainult rumalus, ahnus ja suur raha. See on kõik nii vale, see on kõik väga-väga kurb. Ja sellepärast teen ma vähimat, mida ma teha saan.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu EKRE fraktsiooni liige
