Riigikogu kultuurikomisjon käis täna presidendi juures. Rääkisime kõige rohkem haridusest, natuke ka kultuurist seoses laulupeoga ja korraks mainiti ka sporti.
Kuna järjekordsete suurte ümberkorraldustega hariduses on selgunud, et gümnaasiumikohtadest on eriti Tartus ja Tallinnas suur puudus, sest maakohtadest tahavad noored samuti neisse kahte linna gümnaasiumi minna, siis arutati, et kuna riik tahab gümnaasiumihariduse üldse enda korraldada võtta, et kuidas siis reguleerida seda, kes saab linna gümnaasiumi ja kes mitte.
Et kui maalapsed tulevad linna, siis jäävad osad linnalapsed kohtadest ilma. Koalitsiooni saadikud ja president mõtisklesid teemal, et kuidas teha ja kas teha kellelegi eeliseid, kas sissekirjutus koolipiirkonda peaks andma eelise ja kuidas vältida neid kuritarvitusi…
Võtsin samuti sõna ja ütlesin, et kõik see ei peaks olema ainult hariduspoliitika. Vaid gümnaasiumiharidus ja selle kättesaadavus on ka regionaalpoliitika.
Et kui riik juba läheb seda teed, et tahab ainult riigigümnaasiumidega edasi minna, siis ei saa seda vaadata ainult nii, et riigile on kõige lihtsam ja odavam pakkuda gümnaasiumiharidust ainult suurtes linnades. Riik peab tagama heal tasemel gümnaasiumid ka laiemalt eri piirkondades üle Eesti.
Sest loomulikult tahavad noored head haridust ja liiguvad selle järele, aga see tähendab, et nad rebitakse lahti kodudest, oma kogukonnast, nende vanematele pannakse suur koormus, sest just vanemad ja perekond peab leidma need rahalised vahendid, et saata laps kaugele linna kooli. Üürima korteri, andma toiduraha, sõiduraha…
Head kooli on võimalik pidada ka maapiirkonnas, näiteks Noarootsis, kuhu tahetakse väga minna õppima. Riik saaks õpetajate palkadega motiveerida head haridust nii Võru, Viru, Pärnu, Saare kui Läänemaal ja veel mujalgi.
Lihtsalt rääkida ilusat juttu targast rahvast. Või tervest Eestist ( nagu tervikust, kui võtta regionaalpoliitiliselt ja rääkida haridusest )ei aita meid ja meie noori kuigivõrd.
Ja muidugi siis veel see AI.
Tundub, et sellest hakatakse tegema mingit järjekordset kuldvasikat, mida kummardada ja imetleda. Millele tohutult ressurssi raisata. Mida õpetada õpetajatele ja õpilastele.
AI on tulnud, et jääda, see on selge. Kuid kas ta teeb meid targemaks või pigem pealiskaudsemaks ja rumalamaks, see on suur küsimus.
Kui palju me tahame masinarule oma identiteedist ja haritusest loovutada?
Kui palju me esimese hurraaga ära anname midagi, mida pärast väga tagasi tahaks?
Kui uhked olid vanemad kunagi, kui nägid oma paariaastasi nutiseadmetega toimetamas, tegemas asju, mida vanemad ise ei oskakski! Ja nüüd räägime, kuidas oleme terved põlvkonnad nutiseadmetele ja iseenda mugavusele kaotanud.
See võitlus AIga seisab meil alles ees. Ärme siis liialt priotiseeri ega õhinapõhiselt kummarda asja ees, mis võib meid ja meie elu üle võtta ja meie lapsed meilt sootuks röövida.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu kultuurikomisjoni liige (EKRE)
