EKRE poliitik Harri Kingo analüüsib oma sotsiaalmeediapostituses Delfi artiklit “Pangajuht: vaiksed, aga olulised märgid viitavad, et Eesti majandus on selgelt tõusuteel”.
“Eesti kõige uuema panga (pangalitsents saadi 2022) Finora Panga Eesti filiaali juht Mangirdas Kireilis maalib meile vägagi optimistliku pildi meie olevikust ja tulevikust. Kriis, mis kestab juba pea 3 aastat, olevat lõppemas ning kasv vaid aja küsimus. Olemegi juba täna selgelt tõusuteel.
Mulle siiski näib, et panga siinse filiaali juht on värvatud meile propagandat tegema. Millegipärast pole teised siin asuvad pangad selle optimismiga liitunud. Majandusnäitajad on kõik endiselt miinustes, kukkumine jätkub ja pole näha seda alust, millelt tõus oleks üldse võimalik. Aasta varasema ajaga oleme oma majandusega taas allpool – majandus langes 0,7 protsenti. Maksutõusud on aga alles tulemas.
Kireilise väitel tagavad majanduse tõusu meeleolu ja eelhoiakud, kuid selline “majandustõusu alus” kuulub siiski psühholoogia, mitte majanduse valdkonda. Sest see kirjeldab mitte reaalsust, vaid kellegi meeleolu, emotsioone. Kahelda võib selleski, kas selline optimistlik meeleolu on meie majandusinimeste seas 0,7% majanduse kanguse tingimustes kuigivõrd valdav. See näib mulle põhja vajuva uppuja naiivse optimismina, et ta küll vajub edasi põhja suunas, aga näib, et veidi aeglasemalt kui enne…
Ma usun seda ilusat ja lohutavat väidet vaid selles osas, et küllap tõepoolest ootab Eesti majandus ülesaamist pikast allakäigust ja igas positiivses pisimaski märgis püütakse näha koidikut pärast pikka ööd. Kuid põhjendada oma optimismi psühholoogiaga on ühest pangajuhist siiski narr. Vaja on midagi asisemat.
Kena muidugi, et valitsus püüab läbi meedia meisse optimismi süstida ja lõpuks on ka leitud keegi, kes seda ka teeb. Ma siiski kahtlen selle isiku sõltumatuses, pädevuses ja aususes. Selline ilusõnaline optimism ühelt uue panga filiaali juhilt näib mulle olevat tellitud optimism. Riik ju vajab kedagi, kes millegi julgustavaga lagedale tuleb ning üks väike pankur sobib selleks suurepäraselt. Eesti uusim pank aga vajab riigi toetavat suhtumist meie pangandusmaastikul.
Ma ei oska siin midagi kaljukindlat väita ei mingit pidi. Kirjatükk näib mulle oma väärtuselt vägagi kaheldav, deklaratiivne ja õõnes.
Ma lasen ajal voolata omasoodu. Aeg toob ka vastuse, kuidas on meie lood ja seisud tegelikult ja mida see ootamatu optimism reaalselt väärt on. Oleks piinlik nii filiaali juhile, emapangale kui meie ajakirjandusele, kui kogu see Mangirdas Kireilise ilujutt vaid propagandistlikuks õhuliigutamiseks osutubki. Loo tellija, keda ilmselt pole vaja otsidagi, peaks aga häbenema kõige enam.”
