EKRE saadik Tallinna volikogus Harri Kingo analüüsib oma kahes postituses võimukoalitsiooni ootamatut rikkust ja heldust.
“Ligi ja Michal on valitsuse nimel andnud lubaduse, et plaanitud maksutõus jääb ära. Ma näen aga selles lubaduses lihtsakoelist propagandat, ei enamat. KOV valimised on ukse ees, liberaalide valitsuse, esmaselt peaministri reiting on kusagil põhjamudas, valitsusel on vaja õlekõrt, et KOV valimised kuidagi üle elada ja mitte pildilt sootumaks kaduda. E200-l on pildilt lõplik kadumine vägagi reaalne perspektiiv. Reformierakond aga püüab ennast veel kuidagi katastroofist päästa, sest KOV valimiste tulemused terendavad liberaalidele vägagi tumedates toonides.
Maksutõusu ärajätmine on ilus lubadus. Liberaalide valitsus võib seda nn. maksutõusu ärajätmist nimetada kuidas ta vaid tahab. Ju mingi sõnakombinatsioon leiutatakse. Näiteks nimetatakse seda rahvale suureks vastutulekuks, rahvaga arvestamiseks, maksude optimeerimiseks, oskuslikuks ja targaks riigi juhtimiseks vms. Kardan aga, et pärast seda nn. “optimeerimist” on meil taas rahakotis vähem raha alles.
Nali selles, et samal ajal, otse samal päeval (!), kui Michal ja Ligi seletavad, et polegi vaja maksu tõsta, sest riik majandab sedavõrd hästi ja raha on nagu muda, vähendasid kolm panka oma 2026 aasta tuluprognoose ca 50% võrra.
Kommentaar selle kohta oli, et ilmselt koostasid Ligi ja Michal oma järgmise aasta ilusad prognoosid, mis justkui lubavad maksutõusu ära jätta, eelmise ja selle aasta 1. poole suhteliselt heade (loe: veidi vähem halbade) tulemuste pealt. Need ilusad prognoosid aga ei ole pankade meelest kuigi reaalsed. Aasta teine pool midagi nii roosilist riigile ei ennusta. Ja on pankade arvates karmim kui Ligi ja Michali unistused.
Oma lubadusega maksu mitte tõsta on valitsus nüüd ilmselt veidi plindris. Ligi ja Michali lubaduste kohaselt on kõik väga korras ja hästi ja maksu pole vaja tõsta. Siinsed kolm suuremat panka aga arvavad otse vastupidist. Mis tähendab, et optimistlikult planeeritud summad riigi eelarvesse tõenäoliselt ei laeku. Riik pole nii rikas, et maksutõusu ära jätta. Pealegi on ettenähtavad möödapääsematud riigi kulutused hiiglaslikud.
Pankade meelest ette näha, et aasta lõpuks võib seis olla hapum kui praegu. Kõik negatiivne ju vaid kestab edasi – inflatsioon 5,5% või ka aasta kokkuvõttes enam, meeletu hinnatõus, mida peatada ei suudeta ja mida kogeme esmaselt toidupoes, riigi välisvõlad. Taust sellele on valitsuse majanduslik saamatus ja oskamatus.
Mida valitsus nüüd teeb?
Valitsusel tuleb ellu viia petuskeem. Esiteks tuleb oma lubadus siiski täita ja maksutõus ära jätta. Sellega saab siis hoobelda ja kiitusi lunida.
Teiseks aga on valitsusel vaja see eelarvesse planeeritud maksutõusu raha raha siiski kusagilt leida. Ja ma ei näe teist kohta, kust see raha saada, kui maksumaksja rahakott. Riigil on kümneid võimalusi see puudu jääv raha muude kaudsete maksuskeemide läbi rahvalt siiski kätte saada.
Niisiis, me kuuleme varsti ilmselt liberaalide suust palju ilujuttu meie majanduslikust edust ja rahvaga arvestamisest, samal ajal aga meie rahakotid tühjenevad.
P.S.
Mõni tark ja objektiivne finantsist või majandusanalüütik võiks nüüd tulla ja mu tumedad visioonid põrmustada. Oleksin selle üle õnnelik.”
“Ma arvan, et enne valimisi on Reformierakonnal vaja end kuidagi päästa. Ja ilusate lubaduste andmine on see õlekõrs, millest reformarid haaravad, lootes valimistel selle eest veidigi hääli saada.
Ometi… Alles see oli, kui sama erakonna liider ja peaminister Kaja Kallas lubas kogu rahva ees: “Lugege mu huultelt – maksud ei tõuse! Punkt!”
Me mäletame, mis pärast seda juhtus. Me elame pärast seda permanentsetes maksutõusudes. Ka Michal lubas peaministriks saades suureliselt, et maksuralli on nüüd lõppenud. Ta valetas sama ülbelt, nagu valetas ülbelt Kaja Kallas, sest maksud muudkui tõusevad.
Suurem häda kui maksutõusud on inflatsioon ja hinnatõus, millele ei osata piiri panna. Sel aastal võtab ainuüksi inflatsioon meilt ära 5,5% meie rahast, kui mitte rohkem – meie raha muutub vaikselt lepalehtedeks. Ja samas hinnad muudkui tõusevad. Sama raha eest saab üha vähem midagi osta. Aga inflatsioonist ja hinnatõusust ei räägi valitsus midagi. Ega tee midagi. Ja see kõik muudkui jätkub.
Pealegi ma arvan, et kui ka mingi maks ei tõuse, leiavad nad mingi teise tee meilt see meie raha ära võtta. Mingi konkreetne maks ehk ei tõusegi, kuid vaikselt ja märkamatult tõusevad muud hinnad – tõuseb mingi teenus, mingi tariif, mingi vajaliku teenuse hind vms. Võimalusi on palju.
Nad on juba maksutõusuga juba arvestanud ja neil on nüüd vaja see ära jääv raha leida mujalt. Riik on omadega suurtes miinustes ja mujalt kui rahva käest kas otsem või kaudsemalt pole neil seda raha võtta. Kõik on kokkuvõttes lihtne – kui ühtmoodi rahvalt raha ära võtta ei õnnestu, siis võetakse teistmoodi. Aga võetakse – see on kindel. Riik meile midagi ei kingi, ärge lootkegi.
Üks on mulle selge – ma ei saa nii valelikku erakonda uskuda ega mitte milleski usaldada. Ma peaksin olema püstihull, kui ma oma hääle mõnele reformarile annaksin!”
Allikas: sotsiaalmeedia
