Kuigi tuuleenergiat esitletakse kui rohelist ja jätkusuutlikku lahendust, näitab tegelikkus vastupidist – alates looduskeskkonna kahjustamisest kuni elukvaliteedi languseni tuulikute mõjupiirkonnas elavatele inimestele.
Praegu on planeerimisel üle 6300 MW maismaatuuleenergiat, mis tähendab ligikaudu 1000 tuulikut, mille kõrgus võib ulatuda 300 meetrini. Samas on Eesti enda elektrivajadus vaid 1000 MW, kusjuures isegi tipukoormused ei ole ületanud 1600 MW. Kas Eesti vajab tõesti tuhandeid tuulikuid, mille koguvõimsus ületab meie energiavajaduse mitmekordselt?
Arvestades praegust julgeolekuolukorda, tuleks subsiidiumidega tuulde loobitavad miljardid suunata hoopis Eesti kaitsevõimekuse tugevdamisse, mitte kasutada neid tuuleärimeeste kasumi suurendamiseks.
Enne täiemahulist tuuleparkide planeeringute algust saatis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium omavalitsustele kirja, milles rõhutas, et tuuleenergeetika arendamisel tuleb alade valikul lisaks riigikaitselistele piirangutele arvestada ka teiste piirangute ja väärtustega. Näiteks peab jääma toimima rohevõrgustik ning kaitsma loodus- ja muinsuskaitselisi väärtusi, sealhulgas vältima Natura aladele ebasoodsa mõju avaldamist. Rõhutati ka väärtuslike põllumajandusmaade sihtotstarbe säilimist.
Tegelikkus on nende soovitustega karjuvas vastuolus. Tihti kavandatakse tuuleparke looduskaitsealade vahetusse lähedusse või otse rohevõrgustiku aladele. Hiigeltuugeneid planeeritakse muinsuskaitsealuste hoonete lähistele ja kaunid pärandmaastikud muudetakse suures osas Eestist tööstusmaastikeks. Näiteks asuvad Vihula, Sagadi, Palmse ja Muuga mõis Lääne-Virumaal vaid mõne kilomeetri kaugusel kavandatavast tuulepargist. Eesti maastikupilti ei päästa enam silmakirjalik 68 miljoni pumpamine pärandniitude taastamisse. Seni ürgse loodusega turiste meelitanud Eestit enam nii reklaamida ei saa. Pigem peaks see asenduma kutsega tööstusparki, sest nii palju ja nii kõrgeid Hiinas toodetud tuulikuid inimese kohta ei kohtaks kusagil mujal! Maastike kaotus puudutab ka linnainimesi, sest nemadki tahaksid puhkuse ajal ilusat kodumaad nautida.
Tavaliselt ei paikne tuulikute arendused tootmismaal, vaid valdavalt maatulundusmaal, mistõttu tuulikute rajamine ei taga väärtuslike põllu- ja metsamaade sihtotstarbelist kasutust ja säilimist. Ühe tuuliku kohta raadatakse ligikaudu kaks hektarit metsa. Looduskaitselisi eesmärke silmas pidades ei saa lubada, et tuulikuid metsa või looduskaitseliste alade keskele rajatakse. Näiteks Vinni vallas on kavandatud kaheksa tuuliku rajamine metsade vahele, mille tulemusel tekiks ehitusalust pinda 32 hektari ulatuses. Näha on, et eesmärk pühitseb abinõu.
Praegu on tuulikute planeerimisega seotud 29 omavalitsust ning keskmiselt on igasse omavalitsusesse kavandatud üle saja tuuliku. Selline massiline tuuleparkide rajamine nõuab ulatuslikku lisataristut, sealhulgas alajaamu, ülekandeliine ja juurdepääsuteid. Need ehitised nõuavad suures koguses liiva ja kruusa, millega kaasneks ka uute karjääride avamine.
Lisaks metsade kaitsele tuleb arvestada ka loomade ja lindude heaoluga. Tuuleparke ei tohiks rajada ohustatud liikide elupaikadesse ega piirkondadesse, mis mõjutavad elupaikade sidusust või lõhuvad metsloomade liikumiskoridore. Teame juhtumit Lüganuse vallast, kus tuulearenduse mõjualas saeti maha merikotka pesapuu. Juhtumi avastanud inspektor kommenteeris: “Avanenud vaatepilt nägi välja niivõrd räige, nagu oleks kuritööga tahetud looduskaitset otseselt mõnitada”.
Tuulikute puhul ei saa mööda minna mürast. Puuduvad põhjalikud uuringud, mis kinnitaksid, et tuulikute müra on tervisele ohutu. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-17-14 on selgitatud, et pikaajaline soovimatu müra võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja tervist. Müra võib tekitada stressi ja agressiivsust ning häirida isiku põhiõigustega kaitstud tegevusi. Seetõttu on mitmed omavalitsused otsustanud peatada hiidtuulikute arendamise. Viimati lõpetas eriplaneeringu menetlemise Kose volikogu. Hetkel ei oska ükski ministeerium, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ega Terviseamet öelda, kas tuulikute infraheli on inimestele ohtlik, kuna seda pole nende sõnul piisavalt uuritud. Ebapiisava informatsiooni tingimustes tuleb pidada elanike tervise kaitse küsimust kõrgemaks kui arendaja huvi teenida kasumit.
Seda, et tuulikutega kaasneb kahju kinnitab muuhulgas asjaolu, et keskkonnatasude seadus (KeTS) näeb ette tasu häiringu eest. KeTS §211 lg1 sätestab, et keskkonnahäiringu hüvitamise tasu makstakse keskkonnahäiringu tekitamisel. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu on üks keskkonnahäiringu tasudest. Keskkonnahäiringu tasu ei ole võimalik käsitleda kohaliku omavalitsuse positiivse tuluna ega ka piisava meetmena, mis hüvitaks tekitatud kahju. Saadava kompensatsiooniga ei ole võimalik muuta olematuks juba tekitatud kahju looduskeskkonnale ega taastada nö endist olukorda. Lisaks ei arvesta kehtiv kompensatsioonimehhanism asjaolu, et paljudel inimestel on mitu elukohta ning nende kinnisasi võib jääda tuuliku mõjupiirkonda, kuid nad ei saa selle eest hüvitist. Selline olukord on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga (vt Demades v Türgi nr 16219/90).
Vähe on räägitud sellest, mis saab tuulikutest nende eluea lõppedes, eriti kui tuulikuid haldav ettevõte satub raskustesse. Ühe tuuliku utiliseerimine maksab 0,5–1 miljon eurot, kuid see kulu pole elektri hinna sisse arvestatud. Kui 300-meetrine mahajäetud tuulik muutub ohtlikuks, saab sellest omavalitsuse probleem. Kust leitakse demonteerimiseks vajaminevad vahendid? Kuidas tulevad toime jäätmekäitlejad, kui ainuüksi ühest tuulikulabast tekib 26 tonni mürgist bisfenool A-d sisaldav jääde, millega ei osata muud peale hakata kui maha matta? Kui täna planeeritavad tuulikud 20-25 aasta pärast töö lõpetavad, tekib ohtlikke jäätmeid üle saja tuhande tonni, mida ei saa taaskasutada. Tuulikulabadest pudenev bisfenool A ehk BPA on mürgine ja endokriinsüsteemi häiriv aine. BPA imiteerib östrogeeni, mõjutades inimese ja loomade hormonaalsüsteemi ning seda paiskub labadest loodusesse suures koguses ka töötamise ajal.
Ära ei tohi unustada tuuleparkide mõju kinnisvara hindadele. Riigikohus (vt RKHKo nr 3-15-2232 p8.3) on leidnud, et isegi mobiilsidemasti lähedus võib oluliselt mõjutada kinnisvara väärtust. Veelgi suuremat mõju avaldavad kinnisvara hinnale tuugenid, mille negatiivsed mõjud hõlmavad nii visuaalset häiringut, müra kui ka päikesevalguse «vilkumist». Võrdlevad uuringud toovad välja keskmiselt 17-23 protsenti kinnisavarahindade languse.
Tuuleenergia assotsiatsiooni kodulehelt leiab andmed Eesti tuuleparkide koguvõimsuse ja kogutoodangu kohta. Lihtne arvutus näitab, et 2024. aastal, kuigi oli suhteliselt tuulerohke aasta, suudeti toota vaid 20 protsenti koguvõimsusest. Sellise kasuteguriga tootmine ei saa olla looduse- ja ressursisäästlik, kui 80 protsenti ajast seisab generaator jõude ja vajab hooldust. Energeetika asjatundjad leiavad, et riigis peavad esmalt olema juhitavad võimsused, sest see loob üldse eelduse taastuvenergia kasutamiseks. Praegu seda tehtud ei ole ning need miljardid lisaks salvestusvajadustele on kuludesse arvestamata. Kui arvestusi tehakse üle jala nagu 2,6 miljardilise meretuuleparkide subsiidiumite osas, meenutab praegune tuugenimöll seltsimees Mao kampaaniad, kui too asus industrialiseerimise sildi all igasse külla rauasulatusahje ehitama. Hiljem selgus, et kehva rauamaaki pole kellelegi tarvis ning Hiina majandus varises kokku.
USA on juba Pariisi kliimaleppest väljunud ning lõpetab tuulikute dotatsioonid, mistõttu on ette näha ka Euroopa Liidu kampaanialiku rohepöörde lõppu. Seda jäävad meenutama kümne meetri sügavused tuugenite vundamendid, metsade vahele tekkinud teederägastikud ning kurvalt seisvad tuugenid, sest nende utiliseerimine nõuab miljoneid, mida ei suuda maksta ei pankrotistunud tuuleettevõtted ega vaevalt otsotsaga kokku tulevad omavalitsused.
Kohalikul omavalitsusel on põhiseaduse § 154 lg 1 järgi õigus otsustada, kas ja millisel viisil lahendada ruumilise planeerimise küsimusi oma territooriumil. Praegu aga tahetakse tuuleplaneeringutega kogukondadest üle rullida ja kaevatakse omavalitsuse volikogu otsused kohtuse (Sustainable Investment OÜ vs. Vinni vald). Kui maainimesed kaotavad ühe vähese privileegi ehk võimaluse elada looduskaunis keskkonnas, võib kaasneda suurem lahkumiste laine tuugeniparkide piirkonnast.
Eesti kaunis elu- ja looduskeskkond on meie trump, mistõttu on aeg ka ebamajanduslikele maismaatuuleparkidele pidurit tõmmata ning keskenduda juhitavatele võimsustele.
Evelin Poolamets, Vinni vallavolikogu esimees, EKRE aseesimees
Artikkel avaldatud Postimehes:
https://arvamus.postimees.ee/8218369/evelin-poolamets-maismaatuuleparkidele-pidurit
