Oi, kuidas Eesti peavoolumeedia plaksutas koos süvariiklike kakkudega joovastunult käsi, kui EKREst suvel mõned nimekamad poliitikud välja heideti ning osa ka ise seejärel lahkus.
Varjamatult ekrevaenulikus meedias ehti mässajatest positiivseid persoonilugusid, neile anti kõvasti trüki- ja ekraanipinda, nende kaudu leiti hea võimalus EKREt ja eeskätt EKRE juhte halvas valguses näidata.
Isegi Jaak Valge püssipaugutamine Falgi pargis tehti meedias nunnulooks, „kangelane“ ise aga naudib oma põhjendusi ja vabandusi siiamaani, kuigi relvaluba võeti temalt ära.
Jaak Valge, Silver Kuusiku ja Henn Põlluaasa pani Eesti Päevaleht/Delfi triona lausa oma mõjukate edetabelisse 53. kohale Jana Toomi ja hobipiltnik Marko Mihkelsoni järele, manipuleerides sellega, et äkki nad ongi kellegi jaoks mõjukad või siis vähemalt tõukab see tabelikoht neid sinnapoole. No ei mõjutanud kuidagi ega kedagi.
Samal ajal, kui EKRE liidrid ise neid sündmusi ja inimesi üldse jutuks ei võtnud, rääkimata lahkujate halvustamisest, kasutasid lahkunud ja väljavisatud ärapanemist maksimaalselt ning meedias (sealhulgas sotsiaalmeedias) sõnu kokku ei hoidnud. Ja kuidas nad lugesid käsi hõõrudes kahjurõõmsalt üles EKRE numbreid. Ei olnud väärikas. Aga nüüd lugegu endi omasid. Sest EKRE tõuseb!
Praegu, kus ERK laiali jookseb, valitseb sellessamas peavoolumeedias muidugi sügav pettumus. Ei mingit parastamist, pigem vaikne nõutus. Justkui peidetaks häbelikult fakti, et „operatsioon ebaõnnestus“.
Näed, ei aidanud nende suvised lennukad pealkirjad stiilis, et EKRE on paha. Ei aidanud selle uue taltsa partei “haipimine”. Ei läinud õnneks.
Õhinapõhinal uue erakonna loonud tüübid muidugi alguses õitsesid entusiastlikult, meelitasid valimatult ekrelasi üle, helistati korduvalt, käidi peale ja tinistatigi mõned nõrganärvilised ära. Nüüd tahavad, vaesekesed, tagasi tulla. Aga ei saa!
ERKil hakkas ju Juba eos kõik mõranema. Kõigepealt lasi nad üle Jaak Madison, kes on siiani jäänud nende suurimaks toetajaks oma 1000 antud euroga, kuid seejärel hüppas EKRE häältega Euroopa Parlamenti pääsenud „wunderkind“ pseudokonservatiivide meelehärmiks Keskerakonda. Nüüd esindab endine rahvuskonservatiiv Eestit oma uue kodupartei värvides koos venemeelse Jana Toomiga.
Oi erk-ergike… Aeg läks, liikmeid ei tulnud, rahalisi toetajaid ei tulnud, reitingut ei tulnud. Midagi ei tulnud, sest polnud uusi ideid, polnud karismaatilisi juhte, polnud mõistust ega jõudu. Kuidagi saadi siiski see 500 vajalikku liiget täis. Nüüd on neid 540, veel nädal tagasi oli poolsada rohkem.
Muidugi neil, kel vähegi analüüsivõimet ja reaalsustaju, oli seda läbikukkumist juba ammu ette näha, aga soovunelmad olid reaalsusest suuremad. Logokonkurssi korraldamine ongi jäänud nende seni suurimaks teoks. Siis tuli vaikne põrnitsemine ja seejärel lõplik tüli.
Muidugi tahavad põlluaasad ja froschid Isamaasse, kes on osutunud silmanähtavalt selgrootuks erakonnaks, tegeledes muu hulgas “poliitilise jäätmekäitlusega”. Tegelikult peaks kõnealused eksekrelased ja nüüd ka ekserklased aumeestena üldse Riigikogust lahkuma. Aga aumehed nad ei ole teps mitte.
Kui oled reetur üks kord, oled seda alati. Ja seda näitasid praegused sündmused ilmekalt. Kusjuures oma uuest erakonnast lahkumise põhjendusedki oli enam-vähem koopia sellest, mida rääkisid praegused nurisejad pärast EKREst lahkumist.
ERKi sünd ja peatne võimalik surm ei tähenda suures plaanis muidugi midagi. Tõelised rahvuskonservatiivid leiavad EKRE ning mullusuvine suurpuhastus oligi tervistava toimega.
„Eesti poliitikale on see samas kaotus. Konservatiivse telje mitmekesistumine on demokraatia vaatest pigem hea nähtus,“ nutab Delfi nüüd neid oma juhtkirjas taga. Nutke terviseks!
Asja võtab kenasti kokku üks kommentaar nende enda sotsiaalmeedia lehel: “Mis pereheitmisest siin saab juttu olla, kui peret ei jõutud luuagi”.
See artikkel siin on harv ja ilmselt ka viimane kord, kus me üldse selle nurinähtuse jutuks võtsime.
