EKRE poliitik Harri Kingo leiab oma sotsiaalmeediapostituses, et ülimalt varjatud e-valimised ei vasta kuidagi vabade ja demokraatlike valimiste põhimõtetele.
“Valimiste ja nende tulemuse ebaseaduslikkus tuleneb juba ainuüksi sellest, et esmane, elementaarne, aga absoluutselt vältimatu ja kohustuslik nõue valimistel on iga valija võimalus aru saada ja mõista, kuidas reaalselt valimised toimuvad, milline on valimiste protseduuriline, nö. tehniline pool. Et kuidas hääled laekuvad, kuidas neid üle loetakse, kuidas saadakse tulemus.
Sedelitega valimistel on see protseduuriline asja pool selge igaühele. Valimiste protseduuri ja valimiste tulemuse kontrollimist suudab mõista isegi algharidusega või üldse ilma hariduseta inimene. Ning selline juba antiigist kehtiv valimiste protseduuriline ja igale arusaadav korraldus kehtib sedelitega valimistel ka täna. Kehtib, ilma et see valimisprotseduuridest arusaadavuse nõue oleks isegi seadusesse kirja pandud. Sest mis ausatest valimistest me saaksime rääkida, kui keegi ei saa aru, mis ja kuidas toimub ning kuidas saadakse tulemus!?
Täiesti teine on olukord e-valimistega. On vaid üksikud, kes sellest protseduurist aru saavad. Nõuda kogu rahvalt, et nad kõik oleksid kõrgetasemeliste IT-spetsialistidega samal tasemel – see on absurd.
Valimiste läbiviimise ja häälte lugemise protseduuride arusaadavus on nagu Eukleidese geomeetria aksioom, et kaks paralleelset sirget ei lõiku. Seda tingimust pole vaja ei kehtestada normina ega selle vajalikkust pole vaja tõestada.
Valimiste protseduuridest arusaadavus igale valijale on igati põhjendatud nõue: kui valijad ei saa aru valimiste toimumise protseduurilisest, nö. tehnilisest küljest, siis on sellised valimised mõttetud. See on siis pimevalik. Inimesed ei saa ju aru, mida nad üldse teevad, kuidas kogu protseduur toimub, kas tulemused on ka õiged. Täiesti pimedaid valimisi ei saa pidada legitiimseteks.
Viitasin antiigile. Siin veidi selgitust sellele viitele. Vanas Kreekas – lääne demokraatia hällis – olid hääletamised korraldatud äärmuseni lihtsalt. Igale arusaadavalt. Suures anumas olid läbisegi mustad ja valged kivikesed. Must kivi oli vastuhääl, valge kivi oli poolthääl. Iga hääletaja läks ja võttis sealt ühe kivi – musta või valge – ja pani selle teise anumasse. Siis loeti teise anuma kivid avalikkuse ees üle. Mis värvi kive oli rohkem, selline oli ka tulemus.
Põhimõtteliselt sama lihtne ja selge on ka sedelitega hääletamine kaasajal. Kivikesi asendavad vaid sedelid. See protseduur on igale arusaadav ja teada. Ja on kontrollitav.
Tagasi meie kaasaega ja meie riiki: meie e-valimised on praktiliselt kõigile täiesti arusaamatud ja üldse kontrollimatud. Valijatel puudub igasugune info ja arusaamine, kuidas see protseduur toimub. Nii ei saa nad olla kindlad valimiste tulemuses. Et tuleb keegi ja ütleb: “Kõik on õige!” – see pole kontroll, sellest ei piisa kellelegi.
Sellistena puudub e-valimistega saadud võimul igasugune legitiimsus – selline võim pole seaduslik. Võim ise fakti, et võim riigis on ebaseaduslik, loomulikult ei tunnista. Aga see ei tee seda fakti olematuks.”
