Olen sel suvel ja sügisel käinud kolmes pealinnas: Riias, Vilniuses ja Prahas. Rahvuskonservatiivina hindasin kolme linna võrdluses Tallinnaga. Minu arvates on Tallinn neist linnadest kõige võõrapärasem, meie pealinnas on kõige rohkem võõrast rahvast, võõraid keeli, võõraid kombeid ja kõige vähem ehedalt rahvuslikku.
Tšehhe ja leedukaid toetab ilmselt see, et tegu on suuremate rahvaste ja keeltega – tšehhid näiteks ei tunnista teisi keeli eriti, seal on vähe tõlget inglise või muusse keelde. Mõlema rahva patriootilisust tugevdab kuulsusrikas minevik, olemasolnud omad riigid ja valitsejad.
Lätlased on meist patriootlikumad, nad hindavad oma lippu kõrgemalt, nad on suutnud keele ja kultuuri kaitsmisel rohkem ära teha. Eestlaste puhul torkab silma see, et rahvuskultuuri üritatakse globaliseerida, tõmmata sellesse võõraid, musti, ukrainlasi ja teisi, meil jagatakse teistest heldemalt “eestlase” staatust.
Eesti on ka riigina rohkem globaliseerunud, siin on rohkem arengu nime all sisse toodud hallust, üksluisust, ühesugusust ja ülemaailmalikku. Ülejäänud kolmes riigis võidakse elada vaesemalt, aga isegi see, mis on kulunud või väsinud, läheb rohkem kokku rahvusriiklusega.
Eesti on ka kõige usuleigem maa. Leedus on täiesti tavaline, et 17-18-aastane noor siseneb kirikusse, põlvitab ja lööb risti ette, kirikutes on palju igas vanuses inimesi. Eestis on seda vaid vene kogukonnas. Religioon töötab traditsioonilises ühiskonnas ühe identiteedina.
Eesti on kõige rohkem eemaldunud rahvusriiklusest, oma keelest ja kultuurist, kõige rohkem globaliseerunud, võtnud omaks võõrast ja sisutühja. Me oleme kõige vähem vabanenud pärisorja mentaliteedist.
Ja arengu osa lähevad teised üha enam meist mööda, suutes seejuures hoida seda, mis on hoidmist väärt ja mida Eestis hoolimatult minema pillatakse.
Jüri Kukk, toimetaja
