Kui jälgida Eesti välispoliitikat, siis kõik kohad, kus ollakse aktiivsed, on “suurte” algatused, meie diplomaadid aga on riigi häbiplekk.
Ei tulegi meelde, millal Eesti seisis kindlalt mingi puhtalt ainult Eestit puudutava asja eest. Euroopa Liit tähendab tegelikult väga erinevaid riiklikke huvisid, mida kõik püüavad Brüsselis läbi suruda ja mõnedki on Eestile kahjulikud. Aga enda eest seismist nagu ei mäleta. Meeles on hoopis see, kuidas Ansip keelas külla saabunud riigikogulastel võidelda võrdsete põllumajandustoetuste eest.
Miks ei ole Brüsseli välispoliitika meile sobiv? Sest me hoolitseme niigi suure hulga Ukraina põgenike eest, aga meile tahetakse sokutada veel 79 Vahemere paadipõgenikku või siis tuleb nende eest maksta. Et see on ebaõiglane, tunnistavad ka võimupoliitikute ütlused, et kui vaja, siis panustame inimestega Frontexis. Nad teavad, et meile tehakse liiga, aga ei võitle Eesti eest.
Eesti välispoliitika on katastroof. Me teame ja Euroopa teab, kui oluline on Eestile ja Euroopale Ameerika sõjaline toetus, aga kogu riiklik süsteem, meediast ministriteni norib otseselt tüli USA presidendiga, kusjuures arvatavasti jäävad vabariiklased võimule ka teiseks ajaks. Aga ei, õelus ja ideoloogiline viha on nii suured, et liitlasi ei hoita. Sealjuures andis suhetele Ameerikaga hoobi ka äärmuslasest minister Karmen Joller, norides tüli oma Ameerika kolleegiga.
Venemaa on Eestile vaenlane, aga ka temaga käitutakse valesti. Normaalne käitumine praeguse valitsuse poolt oleks liitlassuhete kindlustamine NATO-s, toetuse lubamine Ukrainale ja ise kiiresti relvastuma. Michali valitsus teeb kõike vastupidi: nagu Riigikontroll näitas, on riigikaitses kaos, liitlastega noritakse tüli ja Venemaaga “plõksitakse”.
Sõja piiril olles on selline poliitika hukatuslik: ärplemine suurte varjus, oma varjust kõrgemale hüppamine jne. Eesti peaks ka Venemaa suunal olema sõnades vaoshoitud, et kui Putin üritab korra NATO-t testida, siis ta ei võtaks nõuks seda klähvitsat õpetada. Eesti aga justkui karjuks: viruta mulle, viruta mulle!
Eesti diplomaatia on katastroof. Välisministeeriumis ei saada aru, mis see diplomaatia on. Maailmas on väga palju kardinaalselt erineva ühiskonnakorraldusega riike ja diplomaatia ongi selleks, et üritada mingilgi moel neid vastuolusid siluda. Eesti välispoliitika eesmärgiks aga näib olevat neid lõkkele puhuda.
Kui ühes riigis ei taheta homoagendal tegutseda lubada, siis on see siseriiklik asi. Olenemata väärtuste konfliktist ei tohiks ükski riik saata omi diplomaate homoparaadidele, eriti kui selle riigi valitsus on paraadi keelanud. Kui aga diplomaadid siiski lähevad toetama meeste omavahelist seksi, siis on see otsene sõjakuulutus sellele riigile. Eriti hull lugu on siis, kui selle riigi sõjalennukid kaitsevad Eestit venelaste eest.
Maailma diplomaatiasse tuleks suurte ja ebameeldivate tähtedega, lausa Mordori kirjas, sisse kirjutada Margus Tsahkna nimi – ühe riigi välisminister läheb teise riigi mässuliste juurde nendele toetust avaldama ja neid valitsuse vastu üles ässitama, kusjuures too riik peab eestlasi sõpradeks või lausa vendadeks.
Muidugi on paljude riikide saatkonnad väidetavalt luurajaid täis, aga need püüavad vähemalt märkamatuks jääda. Mõned Eesti diplomaadid aga lähevad lausa avalikult võõrriigi vaenlaste ridu täiendama.
Kui Eestis kord demokraatia taastatakse, siis tuleks Tartu vangla täita just nendega, kes praegu omariiklust ja demokraatiat nii aktiivselt lõhuvad, revolutsionääride koht ongi türmis. Või rendiks koguni Venemaalt vangla, nagu Pakosta praegu Tartu omat Rootsi pühasõdalaste jaoks rendib. Karistamata ei tohi praegused totalitarismirajajad küll jääda, muidu tuleb jälle Oktoobrirevolutsioon.
Uued Uudised
