Eesti riigi poliitika on juba pikka aega suunatud globalismile ehk hoolt kantakse pigem kogu maailma, mitte aga Eesti riigi ja eesti rahva eest.
Valitsus toetab Ukrainat ja on valmis talle kõik ära andma, ka niigi napi raha ja oma relvastuse. Vahemärkusena olgu öeldud, et Ukrainat on vaja aidata, aga seda peaksid tegema suured lääneriigid, niinimetatud rinderiigid ehk Venemaaga piirnevad riigid peaksid hoolitsema enda valmisoleku eest sõjaks.
Eesti valitsus on oma kaitseväe lohakile lasknud, lootes samas liitlastele ja minnes selle nimel isegi tülli oma rahvaga Nursipalus. Liitlased täiendavad Eesti kaitsevõimekust – nad aitavad sõdijaid, mitte ei sõdi meie eest.
Ajal, mil oma rahvas vaevleb hinna- ja maksutõusudes, on valitsus algatanud Ukrainas nii kliimaprojekte kui ka taastamistöid (seda pideva raketi- ja droonisaju tingimustes). Samuti rahastatakse mingeid arenguprojekte Moldovas, Keenias ja teistes paikades, samas kui oma peredelt ja lastelt võetakse raha vähemaks.
Eesti valitsus on kaasa läinud globaalse kliimavõitluse ja rohepöördega, hävitades selle nimel oma odava põlevkivienergeetika ja tekitades omaenda rahvale meeletult kalli börsielektri. Abstraktse kliimavõitluse nimel ollakse valmis lammutama kõike, mis eesti rahvast toidab ja katab.
Valitsus on algatanud massimigratsiooni, luues võõrastele tingimused siia kolimiseks ja siin elamiseks, samas kui oma rahvas jäetakse ilma rahvusriigist, keelest ja kultuurist. Mitte võõraid ei integreerita eestlaste sekka, vaid eestlasi võõraste juurde. Inglise ja vene keel tõrjuvad põlisrahva tahaplaanile, aga see ongi globalistide plaan – luua multikultuurne ühiskond.
Eestisse tuuakse sisse võõraid „väärtusi“, lammutades alt ära traditsioonilised väärtused. Aastasadu on Eestis au sees olnud pere ja lapsed, nüüd on homod, soomuutjad, pedofiilid ja teised taolised.
Kuidas ka ei vaataks, Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside prioriteediks on kõik see, mis tuuakse sisse välismaalt, nad ei kuula rahvast, vaid Brüsseli ja Bideni nõudmisi, nad on valmis oma rahva läbi hakklihamasina laskma, et vaid võõrad rahul oleks.
Sotsiaalmeedias kirjutab Lauri Jürgenson: „Tundub, et meil on kaks Eestit.“
Üks Eesti ähvardab Venemaad ribadeks tõmmata (viimasel ajal veidi vähem), arendab isukalt homoseksualismi, toetab pedofiiliat, rahastab aborte, tõstab makse, laiendab Nursipalu, ehitab tuuleparke nii merre kui maismaale, lasi hiljuti remonditud viadukti vastu taevast, hakkab kohe kaevandama fosforiiti ja ehitab Rail Balticat… ülbitseb, lällab ja sekkub teiste riikide siseasjadesse, laseb võõrast rahvast riiki, loobib raha Ukrainasse ja igale poole mujale, kust kunagi raha tagasi ei tule ega riigile mingit kasu ei too, tallab avalikult põhiseadusel, korraldab kümneid tuhandeid maksvaid pidusid ja kiidab ennast läbi reitingute riigi- ja peavoolumeedias.
Ja siis on see teine Eesti, kes ennast vaeseks vingub, oma kodu siin maha müüb ja ära läheb… või pöidlad peos loodab, et see hullus lõpeks ja süüdlased karistatud saaks.
Ühel Eestil on irvitav ja veriste kihvadega orava lõust, pentagramm otsaees ja Ukraina lipp rinnas ja teine Eesti on äramõnitatud ja alandatud näoga… teeb oma murtud selgrooga viimaseid tõmbluseid.
Nii et jah… 24. veebruar läheneb… saab kiluvõileiba mugida.“
Uued Uudised
