Nõukogude ajal väideti, et sotsialismileer on rahuliikumise eesotsas, aga ikkagi mindi sõdima Afganistani, Etioopasse, Angoolasse ja mujalegi. Sama jutt käib praegugi, rahu saavutamise sildi all kõlavad sõjatrummid.
Kui küsida ükspuha kellelt Eestimaal, kas nad tahavad sõda siia, siis vastus on eitav. Ometi on enamik eestlasi selle poolt, et Venemaa saaks Ukrainas kitli kätte. Täiesti loogiline arusaam, aga ikkagi tahame me Kremli vägede purustamist võõral maal, ise surra ei taha.
Eesti kaitsepoliitika on agressiivne, väidetavalt heidutusele orienteeritud, kuid paratamatult toob see sõjaohu teatud aspektis hoopis lähemale – kui agressor vajab ja tahab sõda, siis alustab ta seda seal, kus “heidutus” tema piiridele kõige lähemal on.
Ukraina sõda on Eesti ühiskonnale vastuoluline teema, ühest küljest puudutab meid isiklikult, teisalt on jälle ohtlik sinna nina pista. Aga sõda tahetakse Eestisse ka teistmoodi.
Eestis kasvab “tänu” Reformierakonna algatatud massimigratsioonile kiiresti moslemite arv, muuhulgas tuuakse odavtööjõudu Kesk-Aasiast, eriti Usbekistanist. Paljude Euroopas sooritatud terroriaktide taga on just usbekid, sealhulgas on usbeki arvel 2017. aasta verine kaubikusõit Stockholmis. Kuna 10 aastaga kasvas moslemite arv kapo andmetel tuhande viiesajalt kümnele tuhandele, siis võib eeldada, et Eestis on noa- või autorünnak mitte enam küsimusega “kas”, vaid “millal”.
Oleme taasiseseisvumisest saati üritanud luua rahulikku ja jõukat elu, miks me nüüd tahame terrorismisõda siia? Kas tõesti keegi usub, et seda praeguse poliitikaga ei tule? Aga valitsus ja ettevõtjad muudkui nõuavad uusi võõrtöölisi, kelle seas võib olla pühasõdalasi või võivad moslemid siin radikaliseeruda, nähes siinset ebaloomulikku “nokulaulu”-ühiskonda.
Kui algas Gaza sõda, selgus kohe, et siin on ka Lähis-Ida sõda juba kohal, isegi Moslemi Vennaskonna emissar käis lõkkematerjali paika sättimas. Marksistlike ülikoolide vasakpoolsed korraldavad ka siin juba meeleavaldusi, mille õhkkond on selline, et juut sealt sinise silmata ei pääseks. See tähendab, et meie tänavatele on jõudnud võõrad konfliktid ja need võivad meidki valusalt mõjutada kui pro et contra kokku saavad. Hiljaaegu oli Vabaduse väljakul türklaste agressiivne protest Istanbuli linnapea vahistamise vastu – Saksamaa tänavatel annavad Erdogani ja Güleni toetajad juba ammu üksteisele vastu vahtimist.
Massimigratsiooni alla uppunud Lääne-Euroopas möllavad need võõrkonfliktid linnatänavatel juba aastaid, inimesed surevad, julgeolekujõud on kõrgendatud valmiduses – ja nüüd jõuab kõik see ka Eestisse. Pidev tahtmine Ukraina sõtta lülituda näib olevat osa sellest sõjakultusest, mis liberaalses Läänes kõrvuti sõjahirmuga vohab.
Eesti ühiskond talub oma tänavatel vene keele ülemvõimu, kuid on hakanud võitlema Palestiina eest ja mis see Ukraina sõdagi siis ära pole, lähemegi otse Piiteri ja Pihkva alla Venet põlvili suruma. Vägivald on Eestisse igati oodatud, vähemalt nii näib.
Ja kindlasti on meil seltskond idanaabri taustaga tegelasi, kes on uueks pronksiööks või Krimmiks “vsegda gatov”.
Uued Uudised
