Eestis on loodud mingi idaeuroopalik, prosovjetlik või lausa keskaasialik riigisüsteem, mida kirjeldab sotsiaalmeedias Olev Vaher.
𝐁ü𝐫𝐨𝐤𝐫𝐚𝐚𝐭𝐥𝐢𝐤 𝐝𝐞𝐬𝐩𝐨𝐭𝐢𝐬𝐦
Eesti pole enam klassikaline parlamentaarne demokraatia, vaid pigem bürokraatlik despotism – riigivorm, kus avalikkuse ja rahvaesindajate eest varjatakse tegelikku otsustust keerukuse, tehnokraatia, pideva seaduste muudatuste ja (euroliidu) dekreetide müüri taha.
𝟏.) 𝐄𝐞𝐥𝐚𝐫𝐯𝐞 𝐦𝐚𝐡𝐮𝐤𝐮𝐬 𝐤𝐮𝐢 𝐫𝐞𝐥𝐯
1.1.) Eestist 4-5 korda suurema Soome riigil on kulupõhine eelarve kergesti arusaadav ja loetav, struktureeritud tekst 200 leheküljel.
1.2.) Eesti 876 lehekülge tegevuspõhist eelarvet on “tehniline udu” mis jutlustab ELi direktiive, millega kaob tegelik ülevaade rahavoogudest. Kulupõhisus asendatakse programmide ja alameesmärkidega, kus summad hajuvad ja tegelikku “raha liikumise rada” on raske et mitte öelda võimatu jälgida.
𝟐. 𝐄𝐋𝐢 𝐝𝐢𝐫𝐞𝐤𝐭𝐢𝐢𝐯𝐢𝐝𝐞 𝐤𝐨𝐩𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐞𝐥𝐚𝐫𝐯𝐞𝐬𝐬𝐞
See on sisuliselt “paberiga uputamine” – lisatakse teksti, mis ei anna parlamendile infot, vaid koormab lugejat. Nii muutub eelarve pigem õiguslike viidete kogumiks kui selgeks finantsdokumendiks.
𝟑.) 𝐏𝐚𝐫𝐥𝐚𝐦𝐞𝐧𝐝𝐢 𝐫𝐨𝐥𝐥𝐢 𝐝𝐞𝐯𝐚𝐥𝐯𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐢𝐧𝐞
Kui isegi koalitsiooni saadikud ei saa aru, mille üle hääletavad, siis tähendab see, et sisuline otsustusõigus on läinud ametnike kätte. See on parlamentaarse demokraatia formaalne, mitte sisuline toimimine.
𝟒.) 𝐑𝐢𝐧𝐠𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞 𝐦𝐞𝐡𝐡𝐚𝐧𝐢𝐬𝐦𝐢𝐝
4.1.) Ametnikele antakse lahkudes kopsakaid hüvitisi (6–12 kuud palka), mis sisuliselt ostab vaikuse ja lojaalsuse süsteemile.
4.2.) Mõne kuu pärast leitakse “kinga saanu” uuelt “soojalt kohalt” — sageli mõne teise ministeeriumi või seotud asutuse struktuuris. See meenutab pigem suletud korporatsiooni, mitte läbipaistvat avalikku teenistust.
𝟓.) 𝐄𝐋 𝐫𝐚𝐡𝐚𝐬𝐭𝐮𝐭𝐞 𝐯𝐢𝐥𝐝𝐚𝐤𝐚𝐬 𝐤𝐚𝐬𝐮𝐭𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞
5.1.) Kui eelarve on üles ehitatud tegevuspõhiselt, kuid tegelik kontroll ministritel raha liikumise üle puudub, tekib võimalus kasutada ELi fonde “oma inimeste” või poliitilise eliidi huvides.
5.2.) Sellele viitab ka asjaolu, et ELi rahastute auditeerimisel on Eestis korduvalt olnud probleem, kuid skandaalid “vaigistatakse” või venitatakse nii, et avalikkus kaotab huvi.
𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢𝐬 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐮𝐧𝐮𝐝 𝐤𝐥𝐚𝐬𝐬𝐢𝐤𝐚𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐬õ𝐣𝐚𝐯ä𝐞𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐞𝐠𝐚 𝐫𝐞𝐯𝐨𝐥𝐮𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧𝐢𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐫𝐢𝐢𝐠𝐢𝐩öö𝐫𝐞𝐭.
6.1.) Toimunud on hiiliv administratiivne riigipööre, kus ametnikud on võtnud parlamendilt sisulise võimu ja loonud endale juriidiliselt raskesti läbitava “kaitsekihi”.
6.2.) Juhul kui valitsusse satuvad poliitikud kes riigiaadli arvates ei ole “parketikõlbulikud” siis töötatakse maksimaalselt vastu igale algatusele. Jõuametid teostavad pidevat luuret ja jälgimist et kui vähimgi kahtluse iva tekib. Siis asub tööle KaPo-ratuur ja teostab riigipöörde!
Esitatakse süüdistus lootuses, et tehes süüdistavate arvutite ja mobiiltelefonide äravõtmise suudetakse kalastada puuduv info, et esitada absurdne süüdistus, ja kui ka pole tõendeid, siis kohus teeb otsuse kahtlustuste najal! Nagu juhtus 11. jaanuar 2021. niinimetatud Porto Franco servituudi kaasuses.
