Kolumnist Karl Olaf Rääk kirjutab sotsiaalmeedias sellest, kuidas eesti rahva elu väljakannatamatuks muutunud võimupoliitikud nüüd laulu- ja tantsupeol ennast uhkelt selle etteotsa sätivad.
“Vaatasin seda avaldust (pilt allpool – toim.) ja jäin mõtlema, kui helge oleks Eesti, kui see kõik tõsi oleks. Et me oleksimegi vabad, tugevad ja hoitud. Et meie kultuuri ja vabadust hoitaks elus, arendataks ja tugevdataks.
Paraku on klantspildi taga järjest enam Põhja-Koread meenutav düstoopia. Praktiliselt kõik alla joonitud sõnad suhtekorraldaja kirjutatud tekstis tähendavad vastupidist.
Ja kõige suuremad Eesti vaenlased istuvad massiürituse esireas, nautides tähelepanu ja juhmima rahva seas järgmiste valimiste jaoks boonuspunkte teenides.
Mis nagu kõige õudsam – kui Põhja-Koreas osalevad inimesed propagandaüritustel karistuse hirmus, siis Eestis paistab rahvas enda rõhumist lausa nautivat. Maksavad lausa peale. Või ongi keskmise eestlase vaim kuidagi lõhestunud: valimised on üks asi, igapäevaelu teine, tantsupidu kolmas?
Kas kaksikoim (*) on oma töö teinud?
(*) Kaksikoim: mõiste Orwelli “1984”-st, mis tähendas “inimese pähe istutatakse kaks vastukäivat ideed, mis on üheaegselt tõesed”. Ehk loogiline lühis, mis lülitab igasuguse mõtlemis- ja hindamisvõime välja.”
