Verisele diktaatorile Jossif Stalinile omistatakse ütlus “Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad” selles kontekstis, et revolutsiooniliste repressioonide käigus ei loe süütud kannatajad midagi. Demokraatias on reegliks see, et pigem pääsegu kurjategija pakku, kui et süütud viga saavad.
Eestis ja liberaalses Euroopas üldse minnakse stalinistlikku teed. Näiteks Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 ühislapsukese, Maris Lauri vaenukõneseaduse kohta on analüütikud öelnud, et selle järgi pole vajadust, siin pole olnud kuritegusid, mis sellist täiendavat seadust vajaksid ning kui miskit juhtub, siis vajaliku karistustoimingu ajab ära karistusseadustik.
Ometigi nõutakse sellist seadust endiselt ja kuskil miski ka susiseb, lisaks tahab majandusminister Erkki Keldo hakata represseerima ka homodele mittearmastava pilguga otsa vaatamist ja kõigi repressioonidega on üheselt nõus Eesti Inimõiguste keskus, veelgi enam, pseudoinimõiguslased nõuavad veelgi karmimaid karistusi (!?).
Kõik sellised seadused on rajatud mingile väidetavale ennetusele, mis on juba vastuolus demokraatliku põhimõttega, et piiranguid peab olema võimalikult vähe ja need peavad olema võimalikult ajutised. Eesti repressiivseadused aga annavad enneolematu võimaluse süüdistada inimesi tegudes, mida nad pole korda saatnud, jagada hoome “mõtteroimade” ehk vale mõtlemise eest, algatada menetlusi, mis jooksevad tühja, kuid ruineerivad inimesi materiaalselt ja vaimselt. Prokuratuur seda viimatinimetatud laastulennutamist kasutabki.
Eesti justiitssüsteemis on juba ammu unustatud põhimõte, et mitte süüdistatav ei pea oma süütust tõestama, vaid süüdistatav peab tema süüdiolekut vettpidavalt ja mitte fabritseerides tõestama.
Kehv lugu on kirikute ja koguduste seadusega, kus väidetava stalinistliku jäänuse (Vene õigeusu kirik oli KGB kontrollitav) tegevusele tahetakse piir panna üsna stalinistlike meetoditega ning algatajateks olid sotsid-marksistid, kes lahendavadki probleeme põhimõttel “keelan, käsen, poon ja lasen”.
On ju kaks võimalust. Esimene: jõustruktuurid hoiavad Moskva patriarhaadi vaimulike tegevusel silma peal ja mistahes signaalide peale riigivaenulikust tegevusest algatatakse menetlus ning süü korral karistatakse putinlaste agentuuri täie rangusega.
Teine võimalus: keelustada kiriku tegevus üldse või sundida ta alluvust muutma, ennetades sellega nende võimalikku riigivastast tegevust.
Demokraatlikum oleks esimene lahendus – karistada saavad ainult süüdlased, kedagi teist jõustruktuuride tegevus ei puuduta. Teise, repressiivsema lahenduse järgi aga tekib suur hulk asjata riivatuid – nunnad, kes tegelevad vaid vaimuliku tegevusega, kogudused ja usklikud, kelle usuvabaduse teostamine on häiritud, kusjuures nad ei pruugi seadusrikkumistega üldse seotudki olla.
Riigile on teine võimalus muidugi mugavam, aga lihtusklikele mitte. Siinkohal lisandubki oluliseim julgeolekuoht – asjatult represseeritud inimesed pettuvad riigis. Võib täiesti kindel olla, et kui Kuremäe kloostri vastu võetakse ette midagi repressiivset, saavad üsnagi religioossed venelased vihaseks ja uus pronksiöö pole kaugel. Sõda toetanud vaimuliku väljasaatmine (esimese variandi põhjal) ei põhjustaks erilist vastukaja.
Häda ongi selles, et riigil on võimalusi ajada leebemat poliitikat, mis riivaks väiksemat osa ühiskonnast ja kus seaduse karmus tuleks esile ainult konkreetse süülise tegevuse korral. Karmilt, ent põhjendamatult ja kõiki repressioonidega puudutades riivatakse väga paljude õiglustunnet ja lähenetakse totalitarismile.
Eesti on see juba juhtumas. Igal juhul muutuvad seadused üha repressiivsemaks ja karistavamaks.
Uued Uudised
