Kui algas Ukraina sõda, andis Reformierakonna juhitav ja Venemaaga piirnev Eesti Ukrainale ära oma raskerelvastuse ning on sellele riigile eraldanud raha märksa kindlamal käel kui oma rahvale ja majandusele. Kõik siiski nii ei mõtle ega tegutse.
BNS vahendab: “Euroopa Liidu liikmesriigid ei suutnud leppida teisipäeval kokku 18. Vene-vastaste sanktsioonide paketis, uus katse tehakse kolmapäeval, teatas EL-i välispoliitikajuht Kaja Kallas. Kallase hinnangul on Euroopa Komisjon teinud kõik, mida Slovakkia on nõudnud vastutasuks sanktsioonidega nõustumise eest, ning nüüd on pall Bratislava väljakupoolel.”
Peavoolumeedia kirjeldab Slovakkia seisukohti kahtlemata kui Vene-meelseid. Kuid vaadakem olukorda teise Euroopa merepiirita riigi Ungari näitel.
Viktor Orbani ajal on Ungari suutnud riiki meelitada tohutu hulga välisinvestoreid, keda ei hirmuta ka see, et LGBT riigis laamendada ei saa – Ungari stabiilne keskkond on ettevõtjatele olulisem kui marginaalsete vähemuste tujud.
Kui Euroopa Liit hakkas Venemaale sanktsioone kehtestama ning nõudis idapoolsest naftast ja gaasist loobumist, sattus Ungari raskesse olukorda. Rumeenia gaasiprojektist, millele madjarid lootsid, ei tulnud midagi välja; merepiirita riik on kaugel LNG-sadamatest ja Ungari naftatöötlemistehased on reguleeritud töötama sellise koostisega toorainega, nagu on Vene nafta.
Ungaril oli kaks võimalust: kas minna sanktsioonidega kaasa, jätta maa suurde energianälga ja sundida sellega välisinvestorid lahkuma, või siis jätkata Vene nafta ja gaasi ostmist. On palju riike, kes otsustanuks teisiti. Ungari tegi valiku mitte Ukraina heaks, kellega tal on Taga-Karpaatia ungarlaste väidetava diskrimineerimise pärast kana kitkuda, vaid oma majanduse ja rahva kasuks. Ta pälvis selle valiku pärast karmi kriitika, riik on meedia poolt täielikult ära demoniseeritud, aga see oli ungarlaste valik. Muide, kui Ungari jäi oma Vene energiakandjate ostupoliitikale truuks, nõudis Saksamaa kahekeelselt, et sel juhul peaksid nad Vene gaasi muu Euroopaga jagama.
Sama on Slovakkiaga, kes paikneb samuti meredest kaugel ega saa kusagilt jõukohaseid energiakandjaid kui Venemaalt. Tema on samuti dilemma ees ja peab valikuid tegema. Aga need riigid võitlevad oma majanduse eest ega lähe pimesi kaasa algatustega, millesse on raske uskuda – sanktsioonipakett kannab juba numbrit 18, sõda kestab neljandat aastat, Venemaa liigub Donbassis edasi ning nagu kirjutas endine Leedu välisminister Gabrelius Landsbergis, Lääne poliitikuid soojendavad Ukraina sõjapõlengu valgel vaid oma külmetavaid mainekäsi. Lääne abi on aidanud Ukrainal vaid rinnet hoida, mitte võita ja kaotus on reaalne variant.
Sanktsioonid ning Euroopa siseriikide käitumine on valus teema, seal lendavad “Kremli kaardid”, toimuvad kulissidetagused asjad, ühtedel on üks tõde, teistel teine, Kesk-Euroopa maadel pole ajalooliselt naabritega häid suhteid (alles mälestati ukrainlaste poolt Teises maailmasõjas tapetud poolakaid) – tegu on segaselt podiseva katlaga. Ainult ideoloogidel on kõik mustvalge.
Ning “hea” Eesti erineb “halvast” Ungarist sellega, et esimene neist on valmis kõik teistele ära andma, ladudes koorma samas oma rahva selga ning seades ohtu omaenda julgeoleku, peaasi, et ta oleks heas nimekirjas. Teine on valmis riskima halva mainega, et oma rahvas tunneks riigi tuge. Eesti teeb suitsiidseks see, et riik võib iga hetk ise Vene agressiooni ohvriks langeda, aga loovutab võimsusi, nagu paikneks sellises kohas, nagu on Portugal või Luksemburg.
Ja tegelikult on avalik saladus, et Vene energiakandjad jõuavad endiselt üht või teist teed pidi peaaegu kõikidesse Euroopa Liidu riikidesse, ainult ühed teevad seda avalikult, teised salaja.
Uued Uudised
