Ei uskunudki, et Eestisse plaanitakse tuua pulgakommivargaid või mõne Seat Leon’i ärandajaid. Pigem tulemas neid, kelle pärast Rootsi politsei isegi kivirahe või tulevihma alt ei julge siseneda: vägistajad, süütajad, granaadimehed.
Piirkondadest, kus iga nurga taga valitseb oma jõuk, kus vaikimiskultuur on tugevam kui seadus, ja kus elu maksab vahel vähem kui üks Instagrami postitus.
Kujuta ette, Tartu vangla üks sektor, kus äkki istub koos 30 välismaist gängimeest, kes tulevad kultuurist, kus jõud ja vägivald on au sees. Mis juhtub kohalike kinnipeetavate ja vanglatöötajatega? Rünnakud, hirm, pinged – see pole fantaasia, see on stsenaarium, mis on teistes riikides juba reaalsus.
Meile müüakse seda kui “koostööprojekt”, “rahvusvaheline vastutus”. Tegelikkuses on see probleemide impordiprogramm.
Keegi rikastub kindlasti; lepingud, rahad, rahvusvaheline maine. Aga hinna maksavad meie linnaelanikud, meie vanglatöötajad, meie turvatunne. See ei ole pelgalt vangide majutamine. See on kultuuri, vägivalla ja kontrolli küsimus. Ja kui see kord sisse lastud – siis tagasi enam ei keera.
Eesti ei vaja “pahade poiste Erasmust” – sõprusprogramme üle piiride, et vahetada mitte teadmisi, vaid vangide käeraudu. Rootsist Eestisse – mugavalt, lennu- või laevapiletita ja ilma konkursita.
Oluline on, et paistame solidaarsed. Sest Euroopa väärtused, eks ole. Ja kui midagi juhtub, saame öelda: “Meie tahtsime lihtsalt aidata!”
Riin Jakobson
