Charlie Kirki mõrv ei ole lihtsalt tapmine. Sellest võib kujuneda märgiline sündmus USA ajaloos ning olulise mõjuga kogu maailmas. Vasakradikaalide (loe: demokraatliku partei) kurjus ja sõgedus võib olla tekitanud märtri ja olla nagu Kirk ise väljendas “turning point” ühiskonnas.
Mõneski mõttes meenutab Kirki tapmine Martin Luther Kingi mõrva ja võib omada sarnast mõju. Kirk kutsus üles rahumeelsele mõttevahetusele vastandlikke vaateid omavate inimeste vahel, dialoogile, loobuma verbaalsest, mentaalsest ja füüsilisest vägivallast. Tema loengute sari USA ülikoolides julgustas kümneid tuhandeid noori avatud mõttevahetusele ja arvamusvabadusele. Just arvamuste erinevus ei mahu vasaklaste narratiividesse.
Inimesed, kes nõudsid Columbuse kujude eemaldamist, lõunaosariikide kindralite mälestusmärkide mahavõtmist, hüüdsid BLM loosungeid ise samal ajal poode rüüstates ja täna röögivad “jõest mereni”, ei talu argumenteeritud dialoogi ja vabadust omada erinevaid vaateid. Ühes usutluses sõnas Kirk, kui temalt küsiti, mida ta pelgab, et kampustes tegutsevaid Antifa tegelasi.
Nn. “liberaalsed” poliitikud ei julge avalikult vägivalda õigustada, kuid rõõmustavad salaja oma südameis. Eestile mõeldes kujutan ma üsna eredalt ette juubeldamist Reformierakonna, sotside ja miks mitte ka “parempoolsete” partei kontorites, kui uudistevoogu ilmub teade mõne konservatiiviga juhtunud tragöödiast.
Miks ma seda usun? Sest Eesti politsei ei ole mitte kunagi mitte midagi ette võtnud, kui tapmisähvardusi on tehtud rahvuskonservatiividest poliitikutele ja kunagi võib koita päev, mil ullikeste sonimiseks peetu võib olla reaalne oht kellegi elule. “Liberaalide” kurjus on piiritu.
Urmas Reitelmann
