Igasuguseid edetabeleid võib teha ja tehaksegi, kõik on niikuinii suhteline ja subjektiivne, kuid pahatihti suisa absurdne. See, et aasta külaks on valitud alev või aasta puuks põõsas on üks asi, aga kui aasta mõjukamaks tuleb Kristen Michal, siis see on veel ajuvabam kui aasta autoks valitud Dacia.
Arrogantne, kuid seda silmapaistmatum Michal, kelle kinnisidee olevat olnud saada Stenbocki maja peremeheks, ei käinud ministrina kunagi isegi valitsuse pressikonverentsidel, rääkimata infotundidest, ta ei figureerinud meedias, ei võtnud sõna.
„Valge kampsik“ lihtsalt oli. Kui ta poole aasta pealt kliimaministrist peaministriks tõusis, pole ta samuti säranud, igava ja ilma mingisuguse karismata poliitbroileri on püünele tõusnuna vaid jätkanud temast edetabelis vaid punkti kaugusele jäänud Kaja Kallase rida (loe: Eesti riigi aukuajamist).
Mis otsast ta aasta mõjukaim on?!
„Mõjukaks saab siis, kui julged otsustada ja oled üle argade kriitikast,“ toob selle valimise korraldanud Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald välja ettevõtmise lipukirja.
Selles suhtes on küll õige, et Kaja Kallasel on olnud suur mõju sellele, et Eesti riik on upakil ja rahvas vaene. No ja Michal tema jätkuvalitsuse juhina saab siis osa sellest „aust“ endale.
Ega rohkem olegi mõtet seda mõjukate edetabelit kommenteerida, kui juba esimene nimi selle tõsiseltvõetavuse kahtluse alla seab.
