9. augustil 1999, ehk 25 aastat tagasi andis president Jeltsin võimu üle Vladimir Vladimiri poeg Putinile. Võimule sai ohtlik maniakk, keda kõik need võimul olnud aastad on saatnud sõjad. Tšetšeenia, Gruusia, Süüria, sõjad Aafrikas ja muidugi alates 2014 Ukrainas.
Kõik need sõjad on tapnud või sandistanud vähemalt miljon Vene meest ja põhjustanud lugematuid kannatusi paljudele rahvastele. Sellise türanniga, kelle lähimad sõbrad on Süüria Al-Asad, Korea Kim, Venetsueela Maduro, ja Iraani Ali Khamenei, pidasid sõprust ja tegid koostööd paljud Lääne liberaalsed liidrid. Ka meie endine president Kersti Kaljulaid ei pidanud paljuks sõita Moskvasse ja diktaatori kätt suruda ja suisa meile siia külla kutsuda. Putini agar õpilane Kaja Kallas, tema toetaja, andunud valetaja ja Eesti riigiaparaadi putiniseerija, oi vabandust, reformija, on õppinud manipuleerima. Oma rahvale selja keeranuna, teenis paguneid mujal, mida ajakirjandus võimendas ja ülistas. Samuti on meie liberaalne ajakirjandus, vähemalt osaliselt õppinud Vene propagandistidelt, kuidas pesta ajusid ja hävitada inimeste intellektuaalset mõtlemist.
Putini poliitilised vastased sõid kärbseseeni, kukkusid aknast alla, jäid auto alla või lihtsalt surid kusagil vanglas. Meil piirdutakse vihakõne seadusega, kuigi jah, viimasel ajal tahaplaanile jäänuna, sest enne oli vaja maksutõusud ära teha.
Täna on Vene – Ukraina täiemahulise sõja 900-s päev. Sellega on türann Putin endale sügavalt näppu lõiganud. Nii nagu on seda teinud Eesti Reformierakonna valitsused kolme ja poole aastaga Eesti majanduse, energeetika, rahanduse, demograafia ja toimetulekuga.
Mati Kuklane (EKRE)
