Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab sotsiaalmeedias, et 2021. aasta kaporatuuri võimupöördega, mis kukutas rahvuskonservatiivide osalusega valitsuse, ning väga selgelt nähtavate võltsimis- ja petmisnähtudega 2023. aasta Riigikogu valimistega tehti ära sama asi, mis 1934. aastal Pätsi, Rei ja Laidoneri avaliku riigipöördega.
Ajaloos pole täiesti sarnaseid sündmusi, küll aga võib ühte sündmust korrata täiesti teistsuguses variandis, kuid tulemus on sama. 1930. aastad olid diktatuuride aastad, kus Mussolini, Hitler, Stalin, Franco ja teised võtsid võimu enda kätte ja kehtestasid avaliku diktatuuri, nagu ka Konstantin Päts. Tänapäeval on totalitarism vähemalt demokraatiamaades ja sõnades põlu all ning seda kehtestatakse teistsuguste vahenditega ning tulemuski on teistsugune, kuid ikkagi totalitaarne.
Neomarksismist nakatunud liberaalne demokraatia ei ole enam klassikaline demokraatia, vaid see kaldub tagasi totalitarismi. Ja totalitarismi ei kehtestata enam jõu, vägivalla, demokraatia avaliku jalge alla tallamise ja otseste riigipööretega. Nüüd kehtestatakse see läbi demokraatlike mehhanismide, vastava seadusandlusega, tekitades viimse vindini ülereguleeritud jälgimisühiskonna, kus kodanik saab tegutseda ainult ette pandud raamides. Võimu juurde ei kerki mitte üksikdiktaatorid, vaid kollektiivne kamarilja, kes tekitab valimiskorra, kus nad valitakse alati võimu juurde tagasi, seda sageli teisi inimesi või erakondi esile lükates.
Kaporatuur tegi 2021. aastal ühele väidetavale kuriteole tuginedes võimupöörde, millega kukutati perekonda kaitse alla võtta soovinud rahvuslik-konservatiivne valitsus ning tõsteti võimule nn ALDE-parteid. 2023. aasta üdini ebademokraatlike valimistega sätiti paika vasakliberaalne riigivõim, kusjuures tollased sündmused olid karjuvalt kuritegelikud: EKRE demoniseeriti Prigožini-infosõjaga, Eesti 200 aga tõsteti võimsaks parlamendierakonnaks, kuigi Johanna-Maria Lehtme ja Slava Ukraini afäär oli juba ammu teada, seda varjati valimistulemuste kinnitamiseni.
Kui võrrelda 2021&2023 võimupööret 1934. aasta omaga, siis vabadussõdalaste rollis olid nüüd rahvuskonservatiivid ehk EKRE. Vanglasse neid küll ei saadetud, nagu omal ajal vapse, see olnuks liiga läbinähtav, aga nad elimineeriti pealtnäha demokraatlikult, läbi valimisfarsi. Seejuures olid rahvuskonservatiivid rahva hulgas sama ohtlikult populaarsed nagu vabadussõdalasedki.
Riigipööre on toimunud ja me näeme seda igal jumala päeval. Reformierakond on kümneprotsendilise populaarsusega, nende partner Eesti 200 ei pääseks praegu üldse üle valimiskünnise, aga nad valitsevad tuima rahuga edasi. Kui Reformierakond vahetab võimupartnereid, siis valitsus tagasi ei astu, vaid valitsust remonditakse nö töö käigus, sageli lausa nii, et minema saadetud ministreid asendavad allesjäänud ministrid ning koalitsiooniläbirääkimisi peetakse kuu aega sellise võimuvaakumiga. Nii pole kunagi tehtud, aga Reformierakond teeb.
Riigikogus on opositsioon täiesti kinni seotud, neil pole mingitki võimalust võimuliidu seadusloomet mõjutada või takistada, töö- ja kodukorra sisulise tühistamisega muudeti võimatuks ka selle tegemine äärmuslikemate võimaluste, näiteks obstruktsiooniga. Kõik, mida võimuliit tahab, surutakse läbi. Nüüd on sama teerullitaktika ka “euroopalikus” Tallinna võimuruumis, kus Jevgeni Ossinovskit valiti seni, kuni ta läbi läks, lausa kolmandal korral, pärast saadikute ärarääkimist. Ka pealinna volikogus ei ole opositsioonil võimalust suurt sõna sekka öelda.
Rahvast sõidetakse julmalt üle. Olgu tegu tuuleparkide, laskealade laienduste või fosforiidi kaevandamisega, rahva arvamus ei loe enam midagi, võimud tegutsevad nii, nagu tahavad ja inimeste vastuseis sildistatakse Kremli-meelsuseks või lamemaalisuseks. Rahval, kes peaks olema kõrgem võim, pole enam mingeid võimalusi riigi diktaadile vastu seista, isegi kümnete tuhandete allkirjadega petitsioonidega pühib võimuliit piltlikult öeldes oma tagumikku.
Rahvale pandi kaela meeletu maksukoorem ja taas pole neil mingitki võimalust vastu olla. Valitsus aina tõstab makse ja mõtleb uusi välja ning kui viitsib, jahub midagi riigikaitsest, kui ei viitsi, laob rahvale koormat juurdegi. Kõik see sai alguse Kaja Kallase valetavatest huultest, mis lubasid, et maksud ei tõuse.
Pärast referendumit Euroopa Liitu astumiseks pole Eesti inimestelt kunagi arvamust küsitud. Ei küsitud kooseluseaduse kohta, ei küsitud pagulaskvootide kohta, ei küsitud rohepöörde kohta, ei küsitud vaktsineerimise kohta, ei küsitud Ukraina abistamise kohta… kõike otsustab üks võimuklikk. Seejuures näitab totalitarismi kohalolu see, et mitte keegi võimupoliitikutest ei vastuta oma tegude eest, mitte keegi ei astu sigaduste ilmsikstulekul tagasi ja mitte keegi ei häbene rahvale näkku valetada või lausa irvitada, nagu Jürgen Ligi.
Nad tunnevad ennast juba kindlalt, sest kapo, prokuratuur, erinevate astmete kohtud, õiguskantsler ja muud riiklikud institutsioonid teevad kõike nii, nagu võim tahab. Jõustruktuurid represseerivad vastalisi läbi pikkade ja ruineerivate kriminaalmenetluste, kohtud teevad võimu toetavaid otsuseid, õiguskantsler on valitsuse käes nagu vaha, valimiskomisjon tõrjub mistahes kahtlused e-valimiste võltsimisvõimaluste kohta jne – kogu riiklik süsteem on riigipöörajate kätes ja töötab tema heaks. Martin Herem tõestas Kaitseväe juhatajana seda, et Laidoneri vaim, mis läheks kaasa ka otsese sõjalise riigipöördega, on endiselt elus, ja tegelikult on Herem üks selle võimupöörde kaasosalisi, levitades pöördeagendat riigikaitsestruktuurides.
Ajakirjandus ja meediaruum võivad meil tunduda vabade ja sõltumatutena, aga see pole nii. Peavooluajakirjandus võib küll paljastada mõne korruptiivse juhtumi, kuid ta ei astu kunagi kogu selle riikliku maffia vastu otseselt, vaid pigem kannab tema agendat. Alternatiivne meedia on küll olemas, kuid “suur meedia” on seatud nii, et tavaline lugeja-kuulaja-vaataja on nende peavoolu meediaruumis ehk inimesi mõjutab juhmistavalt üheülbaline Aktuaalne Kaamera. Inimesed on sedavõrd ära töödeldud, et nad võtavad vastu migrandid, homoseksualismi, soovahetuse, Rail Balticu, tuulepargid ja ei tea veel mida.
Kõik see, mis eespool kirjeldatud sai, loob olukorra, mis oli Eestis aastatel 1934-1940 ning lõppes baasidelepingu, kommunistliku riigipöörde ja omariikluse likvideerimisega. Kõik eeldused selleks on olemas: rahvalt on võetud kõik võimalused riigi elu mõjutada; opositsioon on sisuliselt tasalülitatud ja sealtkaudu on ka Riigikogu võimetu midagi muutma; riiklikud institutsioonid on võimukliki käsutada, võimulolijad ei pea vastutama kellegi ees ega millegi ees. Sisuliselt on kehtestatud üheparteidiktatuur, kusjuures nii ilusasti, et demokraatlikud mehhanismid näivad justkui alles olevat ja töötavat.
Nii pole Reformierakonnal mingi kunst uut baasidelepingut sõlmida ja ühegi pauguta alla anda. Otseselt nad seda teha ei saa, aga saavad teha läbi erinevate seaduste, mis lammutavad kapitulatsiooni ees olevad mehhanismid. Põhiseadust saab samuti lammutada, seda saab kas omamoodi tõlgendada või üldse eirata, nagu on juba kümneid kordi tehtud. See hiiliv revolutsioon, mis põrmustab omariikluse aluseid, tegutseb juba ammu. Kui kord kästakse Kaitseväel mitte vastu panna ja riigistruktuurid võõrvõimule loovutada, on võimumeestel baas selleks juba olemas ja see on tehtud nii, et rahvas usub, nagu oleks kõik seaduslik.
Me taasiseseisvusime, elasime mõnda aega vabadena, siis ühinesime taas ühe liiduga, kellele delegeerisime suveräänsuse, tõime sisse võõrväärtused ja võõrad, salgasime maha rahvusriikluse ning Reformierakond vormistas selle kaporatuuri riigipöörde ja 2023. aasta kaaperdatud valimistega lõplikult ära. Hüvasti, demokraatlik Eesti Vabariik, euro-Gulagis taaskohtume!
Uued Uudised
Samal teemal Kaporatuuri võimupööre ning 2023. aasta valimiste pettused ja võltsimised läksid Eestile maksma demokraatliku riigi
