in

NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Põlvkonnad ja Põlvikud

Arno Tali: jah, ma olen laps. Aga mulle meeldib vanainimese asju teha!

Arno Tali on ammu tundnud, et tahaks kangesti poliitikas kaasa lüüa, aga pole veel leidnud erakonda, mis tema südant puudutaks. Aga kui ta nüüd loeb, et asutatud on eakate inimeste partei nimega Põlvkonnad, siis on talle korrapealt selge, et just sinna soovib ta kuuluda.

Nagu pimedasse metsa eksinud kitsetall, kes korraga kuuleb oma ema armsat määgimist, või nagu paksus udus karide poole kihutav laevuke, mis viimasel hetkel märkab kodusadama tuletorni sooja valguskiirt, nii sammub Arno kindlal sammul uue erakonna peakorteri ukse taha, koputab ja astub sisse.

„Tere! Jõudu! Tahaksin liikmeks astuda!“

Toas istuvad taadid silmitsevad Arnot üllatunult.

„Aga taevake, sa oled ju alles laps!“

„Jah, aga mulle meeldib vanainimese asju teha!“ seletab Arno õhinal.

„Poiss, mine pese suu puhtaks!“ ütleb üks papi kurjalt. „Häbi peaks olema! Neid asju tee kodus teki all!“

„Ei, ma ei mõelnud sedasi!“ lahvatab Arno näost punaseks. „Ma tahtsin öelda, et mulle meeldib surnuaias jalutada, vana paju all kössitada, sängi serval liikumatult istuda…“

„Mulle meeldib surnuaias jalutada, vana paju all kössitada, sängi serval liikumatult istuda…“

„Meie ei istu siin sugugi sängi serval, meie kavatseme osaleda riigikogu valimistel!“

„Jah, jah! Mina kavatsen ka! Vaadake!“ lööb Arno viimase trumbi lauale. „Mu sõrmed ja varbad on kortsus! Võtke mind enda sekka!“

Arno vaikib sellest, et ta enne Põlvkondade kontorisse tulekut kaks tundi veetoobris istus, et sõrmed ja varbad võimalikult kortsuliseks tõmbuksid, kuid arvab, et väike pettus on lubatud, kui eesmärk on õilis. Aga vanamehed on paindumatud.

„Ei, meie lapsi vastu ei võta. Meil on pensionäride erakond. Poiss, mine minema ja pane uks korralikult kinni nii, et tuuletõmbust ei tekiks!“

Arno lahkub kurvalt ja longib jõe äärde. Toots ajab seal mingeid omi veidraid asju, märkab Arnot ja uurib, miks koolivend nii hapu näoga on.

Arno seletab. Toots ajab oma ümmargused öökullisilmad punni.

„Tead mis, Tali, see Põlvkonnad pole mingi õige erakond! Vaata, Kärnkonnad – see on teine tubakas! Sa tule hoopis Kärnkonnade hulka! Jaa, jaa, tule juba täna öösel, võta tomahook ka kaasa! Me koguneme köstri kartulimaal!“

Arno vabaneb suure vaevaga innukast värbajast: valetab, et vanaema on haige ja ta peab öösel kodus olema. Või veel – Kärnkonnad! Sellise nimega erakonda Arno küll astuda ei taha, sellises erakonnas vaevalt hingesugulasi leida võib!

Arno istub teepervele ja hoiab pead käte vahel. Kuulda on kellegi kergeid samme, mis peatuvad tema juurde jõudes. Arno tõstab pea. Teele!

„Mis sa siin kössitad, purjus oled jälle või?“ küsib tüdruk, naerulohukesed põskedes.

„Ei ole, meel on kurb!“ ohkab Arno ja jutustab ka Teelele oma suurest murest. Teele naerab.

„Pensionäride erakond… Sa oled ikka imelik poiss.“

„Kas sina siis ei taha mõnda erakonda kuuluda?“ küsib Arno.

„Aga ma kuulungi! Meil, tüdrukutel, on oma erakond. Mitte Põlvkond, vaid Põlvikud!“

„Põlvikud…“ kordab Arno ja tunneb, et äravaevatud hing ärkab uuele elule nagu loodus pärast pikka talve. „Teele, mina tahan ka sinna erakonda astuda!“

„Nojaa, aga… See on tüdrukute erakond! See on neile, kes kannavad põlvikuid!“

„Mina kannan ka! Mina ka!“ kinnitab Arno. „Tahad, ma näitan?“

Ta hakkab pükse maha ajama.

Teele läheb näost valgeks, lubab kõik isale ära rääkida ja pistab jooksu, nagu põgeneks vanapagana eest.