Ta ei tea, mis tunne võib olla näha väga väiksena punatankide lõputute kolonnide sissetungi idast, mis tähendas kodumaa kui iseseisva riigi ja kogu senise suhtelise vabaduse lõppu.
Ta ei tea, mis tunne on olla lapsena otse rindejoonel, kus pea kohal lendavad suurtükimürsud.
Ta pole ka suurtükitule all pidanud taga ajama sauna aknast väljahüpanud siga. Loomgi hakkas ju kartma ja põgenes.
Tal pole olnud vaja karta punaviisnurkadega lennukeid, mis isegi laste pihta tulistasid.
Ta pole pidanud lapsena üle elama hirmu ja õuduse hetki, kui kord punaväelased astusid tallu sisse ja võtsid laualt ära kõik värskelt küpsetatud leivad, jätmata ainsatki tükikest! Kuigi pidid nägema, et talus oli sel hetkel vaid üks väike laps ja üks haige vanainimene.
Tema ees pole olnud ka valikut, kas hakata koos Saksa sõjaväega kodumaalt põgenema, riskides saada punakotkaste pidevaks sihtmärgiks, või jääda siiski kodumaale, kuigi ka see mitte midagi head endaga kaasa ei too.
Tema mänguasjadeks polnud kindlasti nukkude asemel padrunikestad, nagu sõja ajal ja järel oleks täiesti kindlalt olnud.
Ta ei tea ka, mida tähendab elu koos lähedastega metsas või kuskil mujal ebamugavates tingimustes, et peita ennast nii sadistlike kommetega okupantide kui ka reeturitest pealekaebajate eest.
Talle pole punased võimuesindajad öelnud, et astuge vabatahtlikult kolhoosi, sest “kui te kolhoosi ei astu, siis künname tee ka üles, te ei pääse enam majast väljagi!”
Ei ole ta ka pidanud tegema kolhoosis lõputuid pikki ja ränki normipäevi, pealegi töötasu saamata.
Ka pole ta mõelnud enne magamajäämist selle peale, mis saab siis, kui keset ööd koputatakse uksele ja öeldakse, et teil on pool tundi aega asjade kokkupakkimiseks, sest ees ootab sõit külma kliimaga kohta.
Ta ei tea ka seda, mis tunne on teada saada, et sellisest teekonnast on tema perekonna päästnud vaid üks kriips paberil, millega on perekonnanimi nimekirjast maha tõmmatud.
Tal pole olnud vaja mõelda sellele, kas isa, kes on vabatahtlikuna või mobiliseerituna punaokupantide vastu sõtta läinud, tuleb ikka elusa ja tervena tagasi.
Samuti ei tea ta, mis tunne on lapsena hommikul avastada, et ema on haiglasse viidud ja pole kindel, kas ema enam tagasi tulebki.
Ta pole näinud ka väiksena pere lagunemist ega saanud selle tulemusel kogu eluks kasvõi obsessiiv-kompulsiivse häire.
Samuti pole ta pidanud üles kasvama ühe vanemaga peres, kus seesama vanem peab haigena tööl käima ja kes pole ise kindel, et aasta pärast ta üldse eluski on.
Ei ole ta ka pidanud põhikooliealise lapsena tegema selliseid väga raskeid töid, millega isegi paljud täiskasvanud hakkama ei saa. Nagu kahemehesaega kuni 50 cm läbimõõduga palkide saagimine, kirvega puude lõhkumine, vikatiga heina niitmine ja muud.
Ta ei ole ka võidelnud ühe maakooli säilimise eest „koolivõrgu optimeerimise“ ajal, ajades asju kuni Moskvani välja ja seda omaenda halveneva tervise hinnaga.
Ei ole ta ka teinud pool sajandit vägagi tänamatut tööd, ilma suure palgata ja igasuguse võimaluseta karjääriredelil tõusta. Kusjuures viimase põhjuseks oli vaid mittekuulumine teatud parteisse.
Ta ei tea ka seda, mida tähendab jääda koos teiste õdedega (või vendadega) mitmeks päevaks omapead koju luku taha, kui ema on haiglas ja isa lihtsalt kuhugi läinud ning pärast seda näljast poolsurnuna lastekodusse sattuda.
Samuti pole ta pidanud 14-aastaselt tööle minema, omamata isegi riideid, rääkimata oma kodust.
Ta pole ka pidanud üheaegselt hoolitsema nii oma väikeste laste kui ka enda ja abikaasa abivajavate vanemate eest.
Ei tea ta ka seda, mis tunne on samal päeval pärast haiglast kojupääsemist pärast rasket haigust kuulda oma laste isa surmast ning mõne kuu pärast kaotada ka üks oma kahest lapsest.
Või teistpidi võttes – ka seda ta ei tea, mis tunne on võtta selsamal päeval pärast ema kojupääsemist haiglast vastu teade, et isa enam pole, vaid mõned kuud hiljem jääda pere ainsaks lapseks ning loetud päevad hiljem kaotada ka oma armastatu.
Ta pole pidanud ka pidanud muusikasse panema oma armastatu viimaseid eluhetki. Seda teades, et tragöödia põhjustasid just väga „empaatilist“ tüüpi naised. Kelletaoliste olemust paljastab väga üks 2014 Ida-Ukrainas tehtud pilt, millel on üks naine posti külge seotud, kaela riputatud silt „Tema tapab meie lapsi“ ja üks eriti „empaatiline“ naine lööb seda naist jalaga.
Kaja Kallase (ja tema taoliste) arusaam sõjastki paistab olevat selline, et tal on vaja vaid anda käsk ning lennukid-kopterid tõusevadki kuskilt õhku, tankid hakkavadki kuskilt liikuma ja tuleb lihtsalt üks väike võidukas sõjakäik. Paraku ei mõista ta sedagi, et sellise käsu täitmiseks peavad need tankid ja lennukid-kopterid kuskil lähedal 24-7-365 olemas olema ning mitte mingite ebamääraste „liitlaste“, vaid ikka omaenda kaitseväe käsutuses, sest vaid neid saab ta otseselt „käsutada“.
Veel enam, samuti peavad olemas olema ka väljaõppinud kaitseväelased, keda pole näiteks teatud süstidest keeldumise tõttu ebaõiglaselt ja ebaseaduslikult kaitseväest vallandatud. Peab olema ka tugev rahvuslik majandus, mida pole absurdse rohepöördega hävitatud ja mis võimaldab tsiviilvaldkondade kõrval ka hästivarustatud ja hästi väljaõpetatud kaitseväge ülal pidada. Muidugi ta seda kõike ei tea ja tugeva rahvusliku majanduse võimalikkust Eestis ta lausa eitab.
Samamoodi ei tea ta ka seda, et tõeline kaitsetahe pole mitte suvaline sõna mingi suvalise pusa peal, vaid inimeste siiras soov oma eluga riskides oma maad kaitsta. Näiteks nii, nagu filmis „Rambo 2“ ütles Rambo: „Ma olen valmis oma riigi eest surema. Kuid ma tahan, et see riik armastaks meid samapalju, kui meie teda armastame!“. Muidugi ei suuda ega ilmselt ei tahagi ei Kaja Kallas ega teised tema poolehoidjad mõista, miks nii paljudel seda kaitsetahet järjest rohkem napib, kui müütiline „riik“ püüab juba inimeste isikliku vara kallale minna (näiteks pangakonto arestimine automaksu mitte tasumise tõttu).
Pole ju temal olnud ka kunagi sellist olukorda, kus tööandja on jätnud talle terveks kuuks äraelamiseks vaid 70 eurot ning pole protestile mitte kuidagi reageerinud. Temal endal ju mingeid taolisi probleeme pole, ehkki ta on kunagi rääkinud koguni midagi oma “kitsikuses” lapsepõlvest, mida on äärmiselt raske uskuda. Sest kui juhtubki midagi ebamugavat, on alati olemas „issi“, kes kõik ära lahendab. Ainult et mis saab siis, kui seda „issit“ ega ka mitte kedagi teist enam pole? Kui ka kõik nn. aatekaaslased on laiali jooksnud, sest liberaalidel ongi ju kõik suhteline, „vaba“ ja ebapüsiv? Mida ta siis teeb? Vaevalt, et ta sedagi ette kujutada suudab. Ta ei tea ju, mis tunne on jääda täiesti üksi…
Ometi upitati just niisugune inimene esmalt peaministriks ja hiljem Euroopa Liidu „kõrgeks välisesindajaks“… Mis räägib mõndagi ka nende kohta, tänu kellele niisugused edutamised võimalikuks said.
Selle artikli ajendiks on täpselt 30 aastat tagasi ehk 14. oktoobril 1995 Postimehe nädalalõpulisas ilmunud foto perekond Kallasest, kus võib näha ka siis veel 18-aastast Kaja väga õndsas olekus poseerimas. Muidugi ei teadnud ta ega saanudki teada, et täpselt samal päeval kuskil Eestimaa lõunapoolses osas piltlikult öeldes tassisid mitme erineva perekonna liikmed ühest majast asju välja. Neil oli selline tunne, nagu oleksid nad olnud kokkuvarisenud pilvelõhkuja rusude vahel askeldamas. Kõik nad olid äsja kedagi väga kallist ja lähedast kaotanud, pealegi väga kohutaval viisil.
Loomulikult ei tähenda see Kaja Kallase süüdistamist selles, mis siis juhtus. Ent igal poliitikas aktiivsel osalejal peab olema vähemalt suutlikkus ette kujutada, mida teised tunnevad ja üle elavad. Paraku temal näib puuduvat ka kujutlusvõime ning tema ümbergi paistavad olevat vaid sellised inimesed, kellel samuti kujutlusvõime puudub ja kelle arust ka kujundlik mõtlemine on ebanormaalsuse tunnus.
Seetõttu ei suuda ta omandada virtuaalseid kogemusi teiste üleelamistest ega mõista ta ka tegelikult seda, mida teised võiksid kasvõi tema enda tegevuse tulemusena tunda. Tema väide oma „suure empaatia“ kohta pärineb paraku ainult tema enda suust ning on täpselt sama vähe väärt, kui omaaegne „lugege mu huultelt – maksud ei tõuse!“
Nii saigi võimalikuks stseen Riigikogus 5. mail 2021, kus ta väga üleoleval toonil ütles ligikaudu järgmist: „Keegi võiks proua Helmet filmida, ta on ju nii hea näitleja!“ Rääkimata just tema ja tema aatekaaslaste süül juba viiendat aastat kunstlikult ülesaetud energia- ja muud hindadest ning järjest hoogustuvast maksuterrorist. Mõistagi ei tea ega ka ilmselt ei tahagi teada midagi sellest, mida tunnevad kõik need, keda järjest enam selline majanduspoliitika laostab. Või ka sellest, mida tunnevad kõik need tavalised iirlased või hiinlased, keda tema täielik ajalooalane võhiklikkus ongi juba sügavalt solvanud. Sest ega meie kohutav ajalugu ei tähenda, et teistel oleks olnud alati kõik hästi olnud.
Taavi Pärtel
EKRE kandidaat nr. 368 Tartu linnas
