Totaalse jälitustegevuse läbisurumiseks ja õigustamiseks ei ole ükski naljajutt ega villase viskamine liiga tobe. Nüüd on siis hakatud rääkima kukkumiskaamerate imeteost – vaata kui tore, kukud maha ja kohe tuleb politsei ja aitab su püsti – nagu õilsad timurlased punamõrtsukas Arkadi Gaidari raamatus.
Heast südamest üks soovitus, ärge mitte kunagi langege vaimselt feministide tasemele. Siiani on kukkuja aitamine olnud kukkuja enda asi. Ise võtsid riski ja läksid tänavale oma eluga mängima. Ise ajad endele kargu alla. Kovidi hirmus istuvad inimesed siiani toas, ei julge nina välja pista ja midagi nendega ei juhtu. Olukord on kontrolli all.
Mis veel? Kas head ideed said otsa? Ehk antakse kukkujale ka propagandistlik voldik, kuidas paremini kahel jalal püsida ja miks kukkumine on valus, vastutustundetu ning ebaväärikas. Kukkujatele võiks jagada ka kondoome, ehk keegi kukub sulle otsa, siis on hea. Pealinnas pea peale kukkunud isikud võiks politsei kanda kätel putukaväilale ja hellalt umbrohumättale sängitada.
Kiirabis niikuinii järjekorrad lõputud ja olukord psühholoogiliselt väljakannatamatu. Politsei ei tule kohale, lihtsalt ei tule. Kutsu neid siis, kui narkomaan ajab last taga või tülikas joodikute kamp kerjab kodanikult ropendades ja tatti pritsides viinaraha. Politsei ei tule, neil on muudki teha. Ärge ajage naerma – keegi kuskil kukkus, neil suva, las puhkab jalga.
Kas kukkumine on oluline probleem, millele ei ole lahendust? Kas iive on sellepärast sügavas miinuses, et inimesed kukuvad, keegi ei suuda midagi teha ega arvata, ning kes kukub, see ka hukkub. Päris nii see ei ole. Enamus kukkunuid tõuseb ise jalule, paljusid aitavad läheduses viibivad isikud.
Vahel harva kukub keegi ka surnuks, aga ega kaamera kedagi teisest ilmast tagasi ei too. Ma küsin teilt, naljamehed, kas tänavad on kahes kihis mahakukkunud isikutega kaetud? Ei ole. Ei ole vaja uusi abituid valesid välja mõelda – seostage oma nuhikaamerate kinnisidee kas kliimakatastroofi, nunnade vandenõu või pika kovidiga.
Nende lollustega me ole juba harjund, enam isegi ei vihasta.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 10.10.2025
